Metsamehe pojana, mida ma arvan metsast.
Olen metsamehe poeg, oskan puud langetada ja teda istutada. Olen mõlemat teinud ja mitte üks kord. Diskusioon katastroofist, mis meie metsades valitseb, on minu jaoks ületanud hea maitse piiri. Meie lugupeetud "looduslapsed" külvavad hirmu ja ahastust, teiselt poolt väidetakse, et asjad lähevad hoopis ülesmäge. Pendel kõigub ühest servast teise. Ajakirjandus, nagu ikka, võtab nõrgemat toetava hoiaku (seda Stokholmi sündroomi peaks lausa sügavamalt uurima, kui keegi oskab soovitada kirjandust selle kohta). Ma olen nõus väitega, et meie metsades pole asjad korras. Peale metskondade kaotamist, tegelikult kadus kontroll metsade üle ja mitte ainult kontroll, samuti metsade hooldamise ning arendamise üle kadus ülevaade. Kurb on vaadata, kuidas esivanemate poolt kaevatud kraavid ja sihid umbe kasvavad ning pinnas metsas soostub, mis toob kaasa elujõus puude jalapeal mädanemise. Kes ei usu vaadaku Tartu maantee ääres kasvavat metsa, kui linnast välja sõidate. Lisaks sellele Eesti v