Aivar Jaeski

 2020 aasta viimases ajakirja "Sõdur" numbris äratas minu tähelepanu anonüümne artikkel pealkirjaga "Maakaitseringkonnad ja nende juhtimine." Kaitseväes on kirjutada oskajate arv päris piiratud, seega  tihtilugu ilmutatakse pressiohvitseride artikleid kindralite või väljamõeldud nime all, selle artikli juures ei ole isegi viitsitud nime välja mõelda vaid autorina on umbisikuliselt ära nimetatud Põhja maakaitseringkond. 2013 kui Riho Terras oma meeskonnaga kaitseringkonnad ära kaotas ja selle eest terava kriitiku osaliseks sai, siis jooksu pealt mõtles tema lähedane sõber Vallo Toomet välja hädavale, et ringkondade ülesanne läheb kaitseliidule. Hüüdlauseks see jäigi, ühel õppusel tahtsin Kiiliga, kes sel ajal oli kaitseliidu ülem, arutada NATO poolt pandud tsiviil militaar koostöö ülesannete täitmist, ta saatis ta mu otsesõnu p..rse. Kiili on teada tuntud oma ropu suu poolest. Need ülesanded mida kaitseringkonnad enne kaotamist 2013 tegid reservüksuste arvestusega ja

Hakkame ennustama. Esmalt tuleb fikseerida olukord ja natuke analüüsida põhjuseid. Fakt on see, et kui kriis mööda saab elame uues maailmas. Kohati ma isegi mõtlen, et see olukord on tekitatud, et lahendada mõned probleemid. Nagu näiteks: a) Euroopa vähene sündivus. Eesmärgiga, et pered lapsi teeksid on mehed ja naised sunnitud koos kodus aega veetma nüüd rohkem. Eeldada võib sündide kasvu Euroopas, kahjuks laieneb sama skeem ka muule maailmale kus liikumiskeelud kehtestatakse, ehk siis toimub taas maailma rahvastiku kasv. b) Meil on liiga palju abitegevuslasi, pehmete teemadega tegelejaid, meelelahutajaid ja liiga vähe tegelike väärtuste loojaid. Kriis korrastab turgu ja suunab tööjõu sinna kus teda rohkem vaja. Tekib ressursside ümberjagamine, mis toob kaasa loodetavasti meelelahutusmaailma kvaliteedi tõusu, sest sellega hakkavad tegelema tõeliselt pühendunud inimesed. c) Me reisime ja tuiskame ringi liiga palju saastades enda ümbrust ja loodust. Kindlasti mõeldakse nüüd rohkem k

Huvitav artikkel. https://edasi.org/52977/igor-kaasik-lopetame-laste-kollitamise-lopetame-kohe-kooliopetaja-kolumn/?fbclid=IwAR0brXipg6KdTsUS4Nn8G1j54gWBGk9WE5iWEXm8vutHzeeXeOjqtaMghkk Maailm on palju informeeritum kui kunagi varem, kahjuks mitte palju targem. Õpetajatel on tähtis roll kujundada meie järgmist põlvkonda, orienteerudes samal ajal selles infotulvas. Selle juures jäävad ka nemad siiki vaid inimesteks, kes pole üldistest mõjutustest kaitstud. Kust leida tarku õpetajaid, kes õpetaksid tarku ajakirjanikke, kes omakorda oskaksid paanika tekitamise asemel kvaliteetset, õiget ja õiglast infot jagada? Öeldakse, et õpetaja, ajakirjaniku, politseiniku, päästja ametid on need mida ei tehta raha eest, neid tehakse pühendumise ja missioonitundega. See on nagu vabandus, et hoida palgad madalad. Ometigi on ka nemad vaid inimesed, kes tahavad elada täna, mitte kunagi tulevikus, tahavad näha maailma, töötada, puhata, areneda ja olla tunnustatud. Kas kõik on nüüd halvasti? Mitte