Aivar Jaeski

Lugupeetud õpilased, õpetajad, hea Suure-Jaani rahvas, Põhja-Sakala valla inimesed, daamid ja härrad!  Seistes siin, Amandus Adamsoni poolt loodud Eesti Vabadussõja mälestusmärgi jalamil, mõtlen ma, et tegelikult oli Lembitu esimene Eesti vabaduse eest võitlejate väejuht. Meie valla mees, kes omas selliseid organisatoorseid võimeid, et suutis ristisõdijate vastu kokku koguda kuue tuhandese eestlaste väe. Isegi tänane Eesti tegevväelaste arv jääb alla Lembitu malevale. Teda võib nimetada esimeseks eestlaste kuningaks. Ta on meie esiisa, meie siin oleme tema järglased. Lehola Lembitu sugu elab edasi, elab meis, vabas Eestis. 1918 alanud vabadussõja sümboliks on saanud lahingusse minev koolipoiss. Meie riigi loomist alustasid mitte päris elu näinud, natuke naiivsed, aga hulljulged ja juba haritud noored. Selleks, et midagi luua tulebki olla natuke sinisilmne ja tuleb uskuda oma eesmärki ning anda endast parim. Soovin, et me kõik säilitaksime julguse ja usu ning tahte alati püüda parema po

Kaitseväe uus juhataja kolonel Merilo on üllatuskandidaat, samas on tal paljude toetus, nii süsteemi seest, kui väljast. Olen ise süsteemist nüüd juba 6 aastat väljas ja tunnistan, et ei tunne teda isiklikult, seepärast ei hakka ka hinnanguid andma. Soovin talle kainet mehe meelt ja õnne. Samas näitab see valik taas kui pekkis on kaitseväelaste karjäärimudel. Kui kindralid Kert ja Laaneots ning admiral Kõuts suutsid välja töötada ning kinni pidada ametikohtadele määramistel kõrgematele ohvitseridele mõeldud kriteeriumidest. Need on:  1. magistri kraad,  2. väeosa juhtimise kogemus,  3. missiooni kogemus,  4. töökogemus NATO staabist või välisteenistusest. Peale Terrase Riho määramist enam neid linnukesi kontrollkastidesse teha ei saa. Ei olnud Heremil NATO kogemust, ei ole tema staabiülemal Mõtsal seda, ei sõjakooli ülemal Karusel, ei ole ka kolonel Merilool NATO strateegilises staabis töötamise kogemust. Meil on juhtideks taktikalised komandörid,  puuduvad strateegilised visionäärid.