Aivar Jaeski

Kaitseväe juhataja Herem käis välja mõtte ajateenistust pikendada. Seda eelnevalt ilma konsulteerimata parlamendi riigikaitse komisjoni esimehe ja teiste oluliste otsustajatega. See näitab kui kaugel eemal stateegiline juht seisab strateegilistest otsustest. Tundub, et tegemist on järjekordse sooloüritusega, mida hiljem püütakse kuidagi mätsida, nagu see juhtus orkestri ja kaplanaadi kaotamisega. Oletame, et Herem püüab algatada ühiskonnas diskusiooni. Mis selle taga on, kas aru saamine, et käesolev riigikaitsestrateegia on kehvake. Fakt on see, et juuni, juuli, august on kaitseväes olukord, kus mais reservi lastud ajateenijatele pole veel uusi peale tulnud ja juuulis teenistusse kutsutud on veel välja õpetamata. Seepärast teeb võidupüha paraadi kaitseliit, kel selle tähtpäevaga on vaid kaudne seos ning selle pärast ei andnud aastal 2002 Sirel, kes juhtisid sel ajal maaväge, mulle mitte ühtegi ajateenijat, rahvusvahelise õppuse Baltic Eagle läbi viimiseks. Välja aitasid mind sellest ja

Mobilisatsioon toob kaasa küsimuse, millega me vastame? Välisministeeriumi kantsler ütles, et lääs räägib meie sõnadega. Kahjuks pole me temalt kuulnud teemaarendust venemaa mobilisatsiooni stsenaariumi kohta. Ajalugu areneb kiiremini kui kantslerihärra arvata oskab. Inimesed, kes on langenud mugavustsooni, tegelikult lohisevad sündmuste järel ja likvideerivad tagajärgi. Mis saab siis edasi. Kindlasti muutub olukord Ukrainas kriitilisemaks. Meie vastus saab olema veel suuremate relvatarnete ja väljaõppe abiga. Lääs kindlasti püüab Ukrainat survestada rahu sõlmimima ja vallutatud alade loovutamisega leppima, aga jätab lõppotsuse Zelenskõile. Relvadest kahjuks ei piisa. Juba Napoleon, kes oli manööversõja efektiivne kasutaja, ütles, et edukamad on need kellel on suuremad pataljonid ehk siis rohkem inimjõudu. Ukrainlastel hukkuvad sõjas paremad pojad, venelastel biomass. Sõjas on vaja rohkem inimressurssi, Ukrainas on mobilisatsioon juba ammu läbi viidud. Venemaa mobilisatsioon seob suure