Aivar Jaeski

NATO suudab alati oma tippkohtumistest anda positiivse sõnumi ja kokku leppida kommunikee mida siis pidulikult ajakirjanikele esitatakse, nii juhtus ka Vilniuses. Teisiti see ei saa ka olla, sest juba üksi saada 30-ne riigi juhid ühise laua taha ja milleski kokku leppida, on paljude ametnike töö tulem ja suur saavutus. Leedukatele oli selle ürituse organiseerimine kindlasti Balti riikide maavõistluses suur võit. Nüüd on Eesti ainuke riik, kes kolmest pole suutnud NATO tippkohtumist organiseerida. Meie oleme saanud vaid kaks korda NATO sõjalist komiteed Tallinnas võõrustada ja ma mäletan seda esimest kui ajakirjandus selle asemel, et üritust kajastada, rääkis esikaantel hoopis ühe kohaliku staari soovahetusoperatsioonist. Ei tea kas selle taga oli tsensuur või hoopis poliitiliste ambitsioonide puudumine, ei oska öelda. Miks ma pean Vilniuse tippkohtumist Eesti diplomaatia jaoks lati alt läbi jooksmiseks. Esiteks lõhkusime me Baltikumi ühtsust. Läti ja Leedu seisid selle eest, et nüüd sa

Eesti on NATO liige alates aastast 2004. NATO pakub alliantsi kuuluvatele riikidele kaitset, organiseerib ja tagab liitu kuuluva riigi tarbeks puuduvate võimekuste kompenseerimise ühistest vahenditest. Alliansi kollektiivse julgeoleku tarbeks vajalikud vahendid, nagu siiani on olnud lennuväljad ja radarijaamad, finantseerib NATO ühisest rahakassast. Nii on näiteks läbi aastate finantseeritud ühisrahadest radarijaamu jõukas Norras, või tagab lennuvälja käigusoleku Ungaris, või hoolitseb juhtimispuntide eest Saksamaal. See mis vahendeid allians oma kollektiivseks julgeolekuks vajab, selgitab välja ohuhinnag ja tagab kollektiivkaitseks vajalike võimekuste planeerimise protsess.  Teine oluline teema mida NATO on meile kohustuseks pannud on standardiseerimine, kõige olulisem on see olnud just logistiliste võimekuste ühtlustamiseks, et kui liitlaste väed saabuvad teise riiki siis on seal olemas valmisolek neid vastu võtta ilma suuremate komplikatsioonideta. Aastal 2017 kui mind reservi arvat

18 mail 2022 esitasid Soome ja seejärel Rootsi suursaadik avalduse NATO peasekretärile Jens Stoltenbergile üle taotlused NATO-ga liitumiseks. Tänaseks pole NATO seda avaldust rahuldanud. Põhiprobleemid on Türgi ja Ungari. Küsimus on miks pole diplomaadid suutnud survestada Ankarad ja Budapesti, et seda vastuseisu murda. Väga mugavalt öeldi diplomaatide poolt kohe protsessi alguses, et liitumisprotsess ehk siis liitumislepingute ratifitseerimine 30 riigi parlamentides võib võtta kuni aasta aega. Nüüd viidatakse valimistele!!! Aastat pikendatakse veelgi, võibolla veel üks aasta. Ajal mil käib sõda Ukrainas on selline aastane viivitus muidugi imelik, eriti olukorras kus tehniliselt on mõlemad riigid liikmeks olema täiesti valmis. Arvestades missugust kasu tooks Soome ja Rootsi integreerimine NATO kaitseplaanidesse, et meie regiooni kaitsta ja survestada Venemaad sõda lõpetama, siis on meie välisministeeriumi ja kaitseministeeriumi passiivsus lausa kuritegu. Ma olen juba kirjut

(minu kõne Sotsiaaldemokraatide üldkogul Jõhvis 14 jaanuar 2023)  Head erakonnakaaslased, daamid ja härrad! Sotsiaaldemokraatide valimisprogrammis on riigikaitse peatükk alles kaheksas, kuid sellele vaatamata tahaksin rääkida riigikaitse tähtsusest. Üheksa aastat tagasi, aastal 2014, algas sõda Ukrainas. Sõda mida enamus Lääne-Euroopast suuresti ignoreeris. Alles möödunud aasta veebruarist, kui venemaa alustas pealetungi Ukraina pealinnale Kiievile ja intensiivistas operatsioone Ukraina ida ja lõuna piiride sees ning sellest tuleneva põgenike vooluga, toimus muutus. Läänemaailm ärkas ja tunnistas venemaa täiemahulist agressiooni Ukraina vastu. Eesti on saatnud Ukrainasse relvastust, humanitaarabi, aidanud põgenikke ja toetanud teda poliitiliselt. Ukrainat on aidatud ja aidatakse veelgi, kuni võiduni. Oht idas, aga jääb kestma ka peale Ukraina võitu, seda on näidanud ajalugu.  Mida me oleme teinud oma riigi tugevdamiseks selle ohu vastu? Endise kaitseväelasena pean kahjuks tõdema, et vä