Aivar Jaeski

Kaitseväe juhataja Herem käis välja mõtte ajateenistust pikendada. Seda eelnevalt ilma konsulteerimata parlamendi riigikaitse komisjoni esimehe ja teiste oluliste otsustajatega. Tundub, et tegemist on järjekordse sooloüritusega, nagu see juhtus orkestri ja kaplanaadi kaotamisega. Oletame, et Herem püüab algatada ühiskonnas diskusiooni. Mis selle taga on, kas aru saamine, et käesolev riigikaitse korraldus ei taga piisava koostööd liitlastega? Fakt on see, et juuni, juuli, august on kaitseväes olukord, kus mais reservi lastud ajateenijatele pole veel uusi peale tulnud ja juulis teenistusse kutsutud on veel välja õpetamata. Seepärast teeb Võidupüha paraadi Kaitseliit, kel selle tähtpäevaga on vaid kaudne seos. Aastal 2002 augustis, kui vastutasin rahvusvahelise õppuse Baltic Eagle läbi viimise eest ei olnud kaitseväel ühtegi üksust rahvusvahelisele õppusele vastutegevuseks välja panna. Hädast välja aitasid mind sel ajal tuttavad kaitseliitlased malevapealikud, kellel oli samuti proble

Eesti riigikaitse on rajatud iseseisvale kaitsevõimele ja koostööle liitlastega NATO alliansis. Venemaa sõda Ukraina vastu on pannud enamus riike, kes elavad agressori lähinaabruses, tegutsema ja astuma samme oma kaitsevõimete suurendamiseks. Eestis on valitsus otsustanud riigikaitse eelarvet suurendada ja panustab uute relvasüsteemide hankimisele. Raske on ennustada kui pikalt kestab sõda Ukrainas, endise kaitseväelasena kaldun arvama, et see sõda kestab veel kaua. See omakorda sunnib meie oma riigikaitse viimased arengud üle vaatama palju kriitilisema pilguga. Kahjuks oleme hakanud paljuski lootma oma liitlaste peale ja unarusse jätnud sellised võimekused nagu tsiviilkaitse, mis on meie riigi esmane kohustus, hoolitseda oma kodanike eest ka kriiside ajal. Teiseks on kogu riigistruktuuri juba aastakümneid õhukesemaks lihvitud, see on ka puudutanud riigikaitset. Täna on meil olukord, kus ei suudeta täita ametikohti enam NATO staapides, atašeede arv on viidud alla miinimumi. 2013 aast