Ajateenistust tuleks lühendada ja teenistus reservis paremini korraldada!

Kaitseväe juhataja Herem käis välja mõtte ajateenistust pikendada. Seda eelnevalt ilma konsulteerimata parlamendi riigikaitse komisjoni esimehe ja teiste oluliste otsustajatega. Tundub, et tegemist on järjekordse sooloüritusega, nagu see juhtus orkestri ja kaplanaadi kaotamisega.

Oletame, et Herem püüab algatada ühiskonnas diskusiooni. Mis selle taga on, kas aru saamine, et käesolev riigikaitse korraldus ei taga piisava koostööd liitlastega? Fakt on see, et juuni, juuli, august on kaitseväes olukord, kus mais reservi lastud ajateenijatele pole veel uusi peale tulnud ja juulis teenistusse kutsutud on veel välja õpetamata. Seepärast teeb Võidupüha paraadi Kaitseliit, kel selle tähtpäevaga on vaid kaudne seos.

Aastal 2002 augustis, kui vastutasin rahvusvahelise õppuse Baltic Eagle läbi viimise eest ei olnud kaitseväel ühtegi üksust rahvusvahelisele õppusele vastutegevuseks välja panna. Hädast välja aitasid mind sel ajal tuttavad kaitseliitlased malevapealikud, kellel oli samuti probleeme nädala sees inimeste kokku saamisega. Õnneks oli kaitseliidul piisavalt koolipoisse, kes siis kastanid tulest välja tõid,… nii nagu Vabadussõja ajal.

Teiseks väljakutseks Heremile on olnud reservõppekogunemised. Tundub, et samade reservväelaste järjepidev välja kutsumine on inimesed ära nörritanud. Minu enda tuttav on öelnud, et on juba 4 korda käinud kordusõppustel ja ei tea kas ta tahab viiendat korda taas metsa minna, ta ei näe selles kasutegurit. Lihtsale noorele pere ja tööinimesele tekitab pidev „Hunt karjas!“ karjumine lõpuks apaatsuse tunde, nii nagu juhtus selles muinasjutus, kus poiss külarahvast narris.

Sellepeale saavad oponendid öelda, et elame uues reaalsuses, kus kaitseväeteenistus hakkabki välja nägema nagu Iisraelis. Kordusõppusteks  kutsutakse reservväelasi välja kuni 50 eluaastani mitmeid kordi. Nõus, elame uues maailmas, aga miks siis on ajateenistus jäänud kitsa kontingendi kohustuseks, miks vabastatakse niipalju noori sellest, miks on mõned võrdsemad?

Peamine takistav faktor suurema arvu ajateenijate vastu võtmiseks on voodikohtade, varustuse ja instruktorite vähesus. Kaitsevägi nagu iga teine riigistruktuur on niivõrd õhukeseks lihvitud.

Riigikaitse on ressursimahukas tegevus, seda ka rahu ajal. Selle õhemaks viilimine, kaitseringkondade, maa ja mereväe staapide kaotamine viis kaitseväest ära sadakond ohvitseri, lisaks teisi spetsialiste. Kaplaniteenistuse ja orkestri kaotamine struktuurist ei ole mõjunud samuti hästi riigikaitsega tegelevate inimeste moraalile.

Kuidas tõsta riigikaitsevõimekust, kui niigi vähesed ressursid on piiratud? Kaitseväe juhataja ettepanek oli pikendada ajateenistust. Minu ettepanek on ajateenistust reakoosseisule lühendada kuue kuu peale ja tõsta ajateenistusse kutsutute arvu märkimisväärselt. Nii saaksime sama arvu voodikohtadega ajateenistusest läbi lasta kaks korda suurema kontingendi.

Paljud väidavad, et see on võimatu, sõduri elukutse nõuab rohkem drilli. Küsin vastu, kuidas me koolitame ilma igasugu ajateenistuse kogemuseta inimesi, nagu Taavi Rõivas, Mart Laar jne 6 kuuga ohvitseriks, aga tavalist püssimeest peame drillima 8 kuud? Ütlete, et see on ohvitseride kursus on vaid maine projekt. Tegelikult nii mõnigi neist 6 kuulistest ohvitseridest on hiljem liitunud kaitseväega ja teinud seal suurepärast karjääri, nagu näiteks tuntuim neist on Hannes Võrno.

Lihtsatest laskuritest eraldi spetsialistid ja allohvitserid peaksid uue skeemi järgi teenima 8 kuud. Aspirandid, tulevased reservohvitserid, valitaks välja ajateenistuse jooksul ja nende teenistus oleks 12 kuud. Küllalt sarnane ajateenistuse skeem on kasutusel meie põhjanaabrite juures Soomes. Allohvitseride väljavalimine ajateenistuse ajal ja nende seast omakorda aspirantide valik tagab kindlasti parema kvaliteedi. Samuti saaks neid kasutada uute ajateenijate koolitamise juures.

Peale ajateenistus algaks teenistus reservis, mis tänu reservis oleva massi suurenemisele annab võimaluse üksuseid korrapärasemalt kordusõppustele kutsuda, mitte igal aastal ühtesid ja samu mehi. Kordusõppused toimuksid vastavalt vajadusele, et maksimaalselt suur kontingent mehi oleks kriisi korral valmis riiki kaitsma. Meil on reservis üle saja tuhande väljaõppe saanud mehe, kellest paljud hea meelega tuleksid kordusõppustele, aga kellede jaoks puuduvad juhtstruktuurid reservõppuste läbi viimiseks ja seetõttu neid ei kutsuta.

Reservüksuste territoriaalseks haldamiseks tuleb taastada ka kaitseringkondade staabid kaitseväe juhataja alluvuses, vastasel korral juhib tegelikult sõja ajal Eesti kaitseväge kaitseliidu ülem ja ressursside kokkuhoidmiseks saab juhataja koha koos tema asetäitjaga ära koondada.

Minu ettepanek ei ole seotud peenhäälestamisega vaid toob tagasi suuna laiapõhjalise riigikaitse arendamisele, kuhu me püüdlesime juba kindralite Einseln, Laaneots, Kert ja admiral Kõutsi ajal.