Kaitstud riik ja tark välispoliitika

Eesti riigikaitse on rajatud iseseisvale kaitsevõimele ja koostööle liitlastega NATO alliansis. Venemaa sõda Ukraina vastu on pannud enamus riike, kes elavad agressori lähinaabruses, tegutsema ja astuma samme oma kaitsevõimete suurendamiseks. Eestis on valitsus otsustanud riigikaitse eelarvet suurendada ja panustab uute relvasüsteemide hankimisele.

Raske on ennustada kui pikalt kestab sõda Ukrainas, endise kaitseväelasena kaldun arvama, et see sõda kestab veel kaua. See omakorda sunnib meie oma riigikaitse viimased arengud üle vaatama palju kriitilisema pilguga. Kahjuks oleme hakanud paljuski lootma oma liitlaste peale ja unarusse jätnud sellised võimekused nagu tsiviilkaitse, mis on meie riigi esmane kohustus, hoolitseda oma kodanike eest ka kriiside ajal. Teiseks on kogu riigistruktuuri juba aastakümneid õhukesemaks lihvitud, see on ka puudutanud riigikaitset. Täna on meil olukord, kus ei suudeta täita ametikohti enam NATO staapides, atašeede arv on viidud alla miinimumi. 2013 aastal seatud fookus kahe brigaadi valmisolekule kestab edasi ja ebamugavad kohustused lükatakse Kaitseliidule ilma sellele vabatahtlikule organisatsioonile ressursse eraldamata. Lõpetada tuleb ebaproportsionaalne reservide hõlmamine õppekogunemistel, kus olulisemaid funktsioone täitev reservväelane on kutsutud juba 4 korda õppekogunemisele peale ajateenistust, paljud kes tahaksid tulla ei ole seda kutset saanud. Paljus loodetakse õhinapõhisusele.

Millele peaksime pühenduma järgmistel aastatel meie riigikaitse parendamisel?

1.      Kindlasti on riigi kaitsmiseks vaja raha, kui vaja peame võtma selleks laenu. Seda raha ei peaks kulutama mitte ainult uutele relvasüsteemidele vaid ka tühjade positsioonide täitmiseks. Ma ei muretse relvasüsteemide suurte varude hankimise pärast ladudesse, Ukraina sõda on näidanud, et kriisi korral saadakse efektiivset relvaabi headelt liitlastelt. Oluline on väljaõppekomplektide olemasolu, instruktorite treenitus ja komandöride kompetents neid süsteeme kasutada.

2.      Operatsioonide planeerimiseks koolitatakse ohvitsere aastaid, strateegiate väljatöötamiseks on vaja elukogenud, palju näinud ja koolitatud vanemohvitsere. Senine riigikaitse juhtide rõhuasetus on olnud rohkem taktikaliste probleemide lahendamisele, mitte operatiiv või strateegilise juhtimisvõime loomisele. Peale 2013 läbiviidud riigikaitsereformi on meil reservis hulga kogenud kaitseväelasi, keda tuleks ära kasutada riigikaitse tugevdamisel. Me peame uuesti investeerima inimestesse. Tõstame riigikaitsekulutused 3%-le SKPst.

3.      Peame vaatama riigikaitse juhtimisstruktuuri tervikuna ja kriitiliselt hindama oma võimekust reserve mobiliseerida ja neid hiljem juhtida. Vastutus mis varem lasus kaotatud kaitseringkondadel anti Kaitseliidule, ilma sinna ressursse eraldamata. Me oleme paljuski lootma jäänud liitlaste võimekustele, aga maakaitse, kes peab ka kohalike oludega arvestama on jäänud unarusse. Elanikkonna kaitset sõja ajal ei saa arendada vaakumis, ilma kaitseväge kaasamata. Selles on niipalju nüansse millele tuleb mõelda, samuti tuleb arvestada alati kohalike oludega. Need on küsimused mille vastuseid on vaja otsida ka kõige kõrgemal kaitseväelisel tasemel. Meil on tõsiselt vaja kaitseväe peastaap muuta strateegilisemaks ja kaaluda suletud staapide taastamist.

4.      Kaitseväe juhataja käis välja mõtte ajateenistuse pikendamiseks, kahjuks ei järgnenud sellele erilist diskusiooni ühiskonnas. Sellisetele ootamatutele mõtteavaldused on lähiajaloos järgnenud ka ebaharilikud otsused, nagu juhtus see orkestri ja sõjaväekaplanite väljaarvamisega struktuurist. Ajateenistus mõjutab paljusid protsesse ühiskonnas pikaajaliselt. Kas selle pikendamine oleks lahendus, võibolla peaksime hoopis mõtlema ajateenistuse lühendamisele? Seda just eesmärgiga anda riigikaitse kogemus palju suuremale arvule noortele läbi ajateenistuse. Kuue kuulise ajateenistusega saaksime selle kogemuse anda kaks korda suuremale arvule noortele. Soomes 6 ja 12 kuu ajateenistuse mudel töötab, miks me ei võiks sama moodi teha? Peame lõpule viima kaitseväe juhataja poolt algatatud diskusiooni ajateenistuse pikkusest.

5.      Eesti on NATO liige juba aastast 2004. Meil on võimalus anda kaitseväge juhtivatele ohvitseridele teenistuse jooksul mitmekülgseid teenistuskogemusi läbi erinevate ametikohtade ja teenistuskogemuse nii missioonidel kui NATO staapides. Kahjuks ei ole see siiani arvestatud tingimus kõrgemate ohvitseride määramisel ametipostidele, nende edutamisel või autasustamistel. Peame kehtestama arusaadavamad kriteeriumid kõrgemate ohvitseride valikule, edutamisele ja autasustamisele.

6.      Kaitseliidule maakaitseks reservüksuste eraldamine on mingil määral kaitseringkondade taastamise samm. Järgmiseks peaks tegelema nende üksuste valmisoleku loomise ja hoidmisega. Kriisi korral on oluline hoida maa alasid, selleks on kõige otstarbekam kasutada maakaitseüksuseid, kes kõige paremini teavad-tunnevad kohalikke olusid. Ukraina sõda näitas, et tihti tuleb sellistel üksustel tegutseda ilma tsentraalse juhtimiseta. Oluline on nende üksuste kiire valmisolek ja juhtimisvõimekused. Peame  tõstame kiirelt reageerivate mobiliseeritavate üksuste arvu ja valmisolekut. See omakorda nõuab meie juhtimisvõimekuste tugevdamist ja riigikaitse kui terviku paremat läbi mõtlemist. Kaaluda võib Kaitseliidule antava reservi arvamist kiirreageerimisüksuste hulka. Nii saab olema lisaks kahele brigaadile veel 4 kiiresti reageerivat brigaadi.

7.      Reservväelaste teenistus reservis on potentsiaal, mida on vaja paremini mõtestada ja teostada. Isegi suure rahvaarvuga Venemaa vajab sõjategevuseks Ukrainas reservväelaste mobiliseerimist, Ukraina viis mobilisatsiooni läbi juba veebruaris. Ajaloost on teada mitmed edukad väikeriigid, kes on kasutanud reservarmeed oma iseseisvuse kindlustamiseks.  Tuntumad on Šveits ja Iisrael, soomlased on samuti jonnakalt seda reservarmee kontseptsiooni hoidnud. Reservväelaste teenistus reservis peaks ka meil olema paremini läbi mõeldud ja arendatud.

8.      Aastal 1997 olin esimene väeosa ülem, kes kaasas tütarlapsed riigikaitsesse, lubades neid ajateenistust läbida. Senini saab kaitsevägi riigikaitsesse kaasata vaid väga väikest arvu naissoost ajateenijaid. Võibolla peaksime õppima Iisraeli riigikaitse mudelist, kus naised panustavad riigikaitsesse meestega võrdselt. Elanikonna kaitse (tsiviilkaitse) arendamise vajadust silmas pidades, oleks võibolla just siin kohalikel naistel suurem roll. Igatahes on see kasutamata potentsiaal, mille arendamist me peaksime toetama. Peame võimestama naiste osalust laiapindses riigikaitses.

9.      Nii nagu me peame investeerima inimestesse, peame me ka tunnustama neid, kes on riigikaitsele pikaajaliselt pühendunud. Senine veteranipoliitika on fokuseeritud vaid missioonisõduritele. Inimesed kes on oma nooruse andnud rahva ja riigi teenimisse on kõrvale jäetud. Laiendame kaitseväe veteranide poliitika lisaks missioonisõduritele ka nendele kaitseväelastele, kes on kaitseväe arengule kaasa aidanud vähemalt 25 aastat.

Eestil on olnud välispoliitiliselt õiged suunad ja nii oleme saanud NATO ja Euroopa Liidu liikmeks. Kuulumine sõjalisse liitu nõuab meilt ka panustamist kollektiivkaitsesse. NATO liitlaste kaitseväeüksuste püsiv kohalolek Eesti pinnal tagab usutava sõjalise ja poliitilise heidutuse. Euroopa liit on olnud tugev majanduslik ühendus kelle ühised sammud on aidanud meid oma majandust edukalt arendada. E-riigina on meil olemas unikaalsed võimekused millega saame panustada nende organisatsioonide arengusse ja aidata oma sõpru ning liitlasi. Selle kõige positiivse juures ei tohi me unustada ka kohustusi, mis kaasnevad rahvusvahelistes struktuurides eraldatud ametikohtade täitmise ja võimekuste eraldamisega.

Millised võiksid olla meie välispoliitilised eesmärgid? Alljärgnevalt toon ära oma mõtted sellel teemal.

1.      Head naabrid kellelt soola laenata või kellega koos organiseerida naabrivalvet on alati olulised. Häid naabreid tuleb hoida, nendega tuleb läbi käia, suhelda. Sama kehtib ka riikide vahel. Me ei tohi häid suhteid oma naabritega võtta iseenesest mõistetavana. Me peame sinna panustama. Soome ja Rootsi saamine NATO liikmeks on meie jaoks oluline. Peame toetama uute NATO kollektiivse kaitseplaanide koostamist kuhu on integreeritud ka Rootsi ja Soome.

2.      Samuti ei tohi me unustada ära lõunanaabrit Lätit. Me peame toetama koostööd Soome ja Lätiga, seda riigikaitseliste ühisüksuste loomisel ning ühishangete läbiviimisel. Samuti peame otsima valdkonnad, kus meie huvid ühtivad fokuseerides rohelise energia tootmisele ja kliimasoojenemise mõjude vähendamiseks.

3.      E-riigina on meil saavutatud oluline positsioon teiste riikide hulgas. NATO küberkaitsekeskuse  asumine Tallinnas ja nende panus rahvusvahelisse küberkaitse seadusandlusesse on olnud märkimisväärne. Meie e-valitsemise süsteem on eeskujuks paljudele teistele, seda just tema turvalisuse ja olulisuse kohapealt riigi valitsemisel. Peame e-riigi juhtrolli hoidma ja saama küberjulgeolekud eestkõnelejaks.

4.      Olles nii NATO kui maailma võimsama julgeoleku organisatsiooni liige ja samal ajal ka väga tugeva majandusühenduse Euroopa Liidu liige, me peame toetama nende organisatsiooni koostööd, et vältida dubleerimist ja ambitsioonide konflikti.

5.      ÜRO-sse kuulumine ei ole rutiin, me peame paremini mõtestama oma rolli selles organisatsiooni, kaardistama meie võimalused ja piirangud. Oluline on panustada rahu hoidmisse maailmas. Peame defineerima meie rolli ÜRO rahuvalve operatsioonides.

6.      Meie strateegiliseks liitlaseks oli on ja jääb USA. Temaga suhete hoidmine ja arendamine peab olema jäävalt üks meie prioriteetidest. Peame olema aktiivsed USAga suhete arendamisel nii sõjalistes, majanduslikes, teaduslikes, kui ka kultuuri valdkondades.

7.      Ukraina sõja lõpetamisele saab kaasa aidata vaid maailma ühtne toetus Ukrainale ja Venemaa survestamine. Peame seisma Euroopa Liidu poolt Venemaale kehtestatud sanktsioonide karmistamise eest ning toetame Ukrainat nii majanduslikult, poliitiliselt kui ka sõjaliselt.

8.     Majanduslike sidemete loomine on oluline meie äriettevõtetele, riigi roll on neid suhteid toetada, seepärast peaks välispoliitiliselt olema meie suund võetud ka olulisemates majandusregioonides kohaloleku tagamiseks. Eesti diplomaatilised esindused meile majanduslikult olulistes regioonides peavad olema loodud ja personaliga komplekteeritud.