Eesti 107 aastapäevale pühendatud kõne Suure-Jaani vabadussamba juures peetud üritusel.

 Lugupeetud Põhja-Sakala valla rahvas, head kaasmaalased, noored ja vanad.

Täna, siin meie valla Vabadussõja mälestusmärgi jalamil, austame neid, kes andsid oma elu Eesti vabaduse eest. Vabadussõda oli meie rahva üks olulisemaid ja raskemaid võitlusi. 1918. aasta detsembris  tõusid Eesti mehed ja naised relvile – nende seas paljud koolipoisid ja õpetajad –, et kaitsta äsja sündinud riiki. Nad astusid vastu vaenlasele, kes tahtis kustutada meie iseseisvuse enne, kui see jõudis juurduda. Ka meie Viljandimaa formeeris oma üksuseid. Alampolkovnik Ants  Kurvits, tulevane Eesti Piirivalve kindral formeeris  Viljandis Sakala partisanide polgu ja mulgimaal sündinud  Henry Reissar Scoutspataljoni.  Viljandimaa elanikud, meie esiisad ja emad, panustasid vabadussõja võitu. Nende mälestus säilib meie meeltes ja südametes.

Eesti vabadus pole iseenesestmõistetav, ta on esiisade poolt välja võideldud, siis järgmise põlvkonna poolt 50-ks aastaks kaotatud, 34 aastat tagasi minu ja minu vanemate põlvkonna poolt taastatud. 

Tänaste ja järgnevate põlvkondade ülesanne, ja mitte ainult nende, vaid meie kõigi ühine kohus täna, on teha kõik selleks, et Eesti vabadus jääks kestma, sest Eesti riik on loodud meie keele, kultuuri, rahva, meie laste ja meie kodude säilimiseks. 

Peame seisma ärksad vabaduse nimel, sest kurjus märatseb täna Ukrainas. Ta on oma kombitsaid ajamas üle maailma. Ukraina kaitsjad langevad oma kodumaa eest, meid manipuleeritakse kallutatud informatsiooniga, Lääne väärtushinnanguid soovitakse muuta. Ärimehi ja valitsuse liikmeid püütakse ära osta verise rahaga. Räägitakse maailmakorra muutumisest, ühe ajastu lõppemisest ja uute mahituste sõlmimisest. 

„Mis meist saab?“, küsis Agnes Gabrielilt kultusfilmis „Viimne reliikvia“,… mis meist saab küsivad paljud eestlased vaadates uudiseid Ukraina sõjast, või uudiseid Ameerikast, või Münheni konverentsilt.

Maailma ajalugu on täis näiteid sellest kuidas raskes olukorras on rahvas kokku tulnud ning õigluse maksma pannud, nii nagu tegid seda meie esiisad vabadussõjas, kus kõrvuti võitlesid nii eestlane, venelane, soomlane, taanlane, juut, ingerlane, lätlane, sakslane, ja paljud teised rahvused, kõik üheskoos võitlesid Eesti iseseisvuse eest. See tundus neile õige. Oma esivanemate elulugusid uurides leidsin, kui varmad olid nemad oma õiguste eest seisma. Tõde ja õiglus ning vabadus on olnud meie reliikviad.

Meil tuleb teha seda mis on õige, tuleb ennast lahti ühendada kurjusest, nii nagu me ühendasime lahti venemaa elektrisüsteemist, seda küll alles 13 päeva tagasi. Sõda Ukrainas käib juba 11-ndat aastat, ta algas Krimmi annekteerimisega 2014. Me ei tohi toita Venemaa sõjamasinat, isegi siis kui mõni skeem tundub juriidiliselt ok ehk JOKK. 

Kurb on kuulata uudiseid kus öeldakse, et Euroopa peab järjest rohkem raha kulutama relvade ostmiseks, …aga kuhu jäävad inimesed, nende kaitsetahte tõstmine, inimeste kaitseks ette valmistamine. Peame oma kahe brigaadi suuruse armee asemele ehitama kaitsevõime selliseks, et iga puu ja põõsa, maja ja kuuri taga varitseks vaenlast surmatoov kuul. Peame ajateenistuse kohustuse kogemuse andma nii paljudele noortele meestele, ja võib-olla ka neidudele, kui võimalik. Kaitsevalmiduseks ei piisa olemasoleva palgalise kontingenti poleerimisest. Täna on olukord kus ikka veel liiga vähe noori mehi, kes läbivad ajateenistuse. Liiga palju on neid, kes sõja olukorras ei tea mida teha. Peame tagasi minema kindral Ants Laaneotsa totaalkaitse kontseptsiooni juurde. Me peame kõik koos ennast riigi kaitsmiseks ette valmistama. Kurjus peab teadma, et saab karistatud. Üheskoos saame kurjusele vastu.

Rahva ühes koos töötamiseks ei ole raha vaja. Meie eestlased tõime maailmale koristustalgud, näitasime mis võim on rahva ühisel koos tegutsemisel. Kõike ei tehta raha pärast, kõike ei saa rahaga mõõta. Kahjuks on tekkinud olukord kus raha on hakanud valitsema meie maailmas paljude asjade üle. Meedias vaatavad vastu rahamehed, kes poosetavad kõmuajakirjade kaantel, kui edukad ettevõtjad, järgmisel hetkel on nad juba poliitikas, siis esinevad jutusaates kui riigikaitse eksperdid, järgmises saates lahkavad põllumajanduspoliitikat, kolmandas juba kommenteerivad energiatootmise nüansse, neljandas on nad sotsiaalhoolekande asjatundjad, viiendas on nad filoloogid tutvustades rahvale uusi sõnu ja termineid. See tendents on meil ja levib ka mujal maailmas. Ma küsin, kuhu on kadunud eksperdid? Kuhu on kadunud kompetentsed asjatundjad, kes on koolitatud olema riigikaitsjad, põllumehed, sotsiaaltöötajad, energeetikud või keeleteadlased? Miks on neid nii vähe kuulda ja näha? Kas meie meedia on täielikult üle võetud jõmmluse ja raha poolt? 

Eriti ebameeldiv ja hirmus on lugeda internetist artiklit ukraina naisvangide piinamisest ja vägistamisest venemaa vangilaagrites ja siis online lehte allpoole lehitsedes saada teksti vahele reklaami kutsega kohaliku popartisti kontserdile ja seejärel soovitust osta uus auto. Kas reklaami lisamine sellise artikli sisse on eetiline? Kas meie moraalsed mõõdikud on korras? Kas selles uudistekanalis tehakse kõik õigesti?    

Ütlete, et ajakirjanikud on alamakstud, nad teevad nii nagu tööandja ütleb. Isegi siis, kui Tartu ülikooli loengus midagi muud õpetatakse, on enesetsensuur tugev, sest kõik tahavad ju hästi elada, nii nagu elati Pätsu ajal. 

Kas ikka oli hea elada Pätsu ajal, kas 1940 aasta hääletu alistumine oli tingitud vaid mugavusest? Või oli see aeg kus lokkas nepotism, diktatuur ja ebaõiglus. Kas oleme astunud samasse ajajärku?

Vaadates kui raske oli vabariigi valitsusel leida 10 miljonit õpetaja palkadeks, samas leiti raha pankrotti juhitud äriettevõttele Nordikale, või Tallinna sadamast miljoneid varastanud pääsevad ilma süüdimõistva otsuseta, siis võib tõesti tõdeda, et oleme tegelikult jõudnud samasse ajajärku, kus rahva õiglustunnet on väga tõsiselt riivatud. Kas see pettumus väljendub ka tulevastel valimistel? Kindlasti väljendub see valimistes osalemisel. Eestlane protesteerib hääletult, passiivselt, trotsides.    

Aastal 2018, me valisime oma rahvusloomaks hundi. Hunt sümboliseerib meelekindlust, iseseisvust ja koostööd. Nagu hundikari, peame meiegi üksteist toetama ja kaitsma. See ei tähenda seda, et peame nõrgemaid maha tallama ja oma üleolekut teistsuguste inimeste ning mõttemaailmade vastu demonstreerima. See ei tähenda, et peame jätma kaitseta meie koduloomad. Hundikarjad ei tohi koguneda vaid linnadesse ja jätma ülejäänud Eesti jahimaaks. Hunt meie rahvusloomana sümboliseerib tasakaalu põllu- ja metsaelu vahel, see on kujundanud Eesti kultuuri olemusliku palet pikkade sajandite vältel. Hunt peegeldab eestlaste arusaama looduse terviklikkusest. Me ei tohi lasta põldusid linnastuda, ega metsasid soostuda. 

Anton Hansen Tammsaare on meie maarahva võitlust põllulapi nimel hästi kirjeldanud. Tema esimene ja viimane „Tõe ja õiguse“ teoste osad on pühendatud soo kuivendamisele. Aga meie teeme sood juurde, lükkame kuivenduskraavid mulda täis ja jätame põllud sööti. Mille nimel? Kriisi olukorras ei saa me enam Poolast odavat kartulit juurde osta. Ukrainaga võrreldes ei ole meil ju nii viljakat pinnast, et me suudaks ka sõja olukorras vilja eksportida. Tasakaal maaelu ja linnaelu vahel on aidanud meie rahvusel säilida. Miks me ei hoia seda tasakaalu? Mis teeme erametsades lageraiet, jätame riigimetsa vett täis valgunud pinnasesse mädanema, …samas 58 miljonit eurot kulutame puisniitude niitmiseks? …ja 10 miljonit oma õpetajate palkadeks ei leita.

Meie rahvuslind on pääsuke. 1962 aastal selleks saanud linnuke oli okupatsiooni ajal nagu salajane viide meie rahvuslikule trikoloorile sini-must-valgele. See väike, kuid visa lind meenutab meile, et hoolimata rasketest aegadest ja kaugetest rännakutest, leiame alati tee tagasi koju. Majanduskriisi ajal aastal 2008-2009 liikus 50 tuhat maainimest Eestist ära, enamus tööle Soome, ülejäänud mujale välismaale. Pooled on tulnud tagasi, pooled on jäänud. Ka minu Kildu ja Suure-Jaani koolide klassiõdedest ja vendadest 6 läksid ära, 2 tulid tagasi ja 2 pendeldavad jätkuvalt. Nii nagu pääsukesed langevad rännu ajal, on ka meil inimesi, kes jäävad, aga pooled tulevad ikka tagasi. Tagasi tullakse ka rasketel aegadel, nii nagu tegi seda vabadussõjas Viljandis Scoutspataljoni loonud Henry Reissar või admiral Johan Pitka. Miks Eestile vabaduse kätte võidelnud Pitka siit läks ja siis naases? Meie lähiajalugu peaks rohkem uurima ja sealt järeldusi tegema.  

Meie rahvuslill, rukkilill, sümboliseerib meie visadust ja sinavat vabadustaevast, mille all soovime elada väärikalt ja vabana. Just seetõttu on oluline, et me hoiaksime oma kultuuri elavana. Sellel suvel koguneme taas üldlaulupeole, et tõestada oma ühtsust ja rahvuslikku vaimu. See ei ole pelgalt laulupidu – see on meie identiteedi, meie ajaloo ja meie tuleviku sümbol. Heaks laulmiseks on vaja häid lauluõpetajaid. 

Samuti tähistame käesoleval aastal Eesti raamatu aastat, mis tuletab meelde, et tarkus ja haridus on meie suurimad relvad. Eesti kirjandus ja keel on need, mis hoiavad meie rahvust elus. Raamatud õpetavad meid mõistma minevikku, tajuma olevikku ja kujundama tulevikku. Raamatutarkuse mõistmiseks on vaja häid õpetajaid. Iga loetud ja mõistetud lehekülg on samm tugevama ja teadlikuma rahva suunas.

Meil on vaja häid õpetajaid, samas ei leita raha õpetajatele inimväärset palka maksta. Sulgeme väike koole, sulgeme kutsekoole ja sulgeme maagümnaasiume, tahame teha riigigümnaasiume. Täna pole haridusministeeriumil  raha, et ülal pidada neid plaanitavaid riigigümnaasiume. Täna peavad omavalitsused neid koole üleval. Kas homme on haridusministeeriumil siis rohkem raha, või juba ette planeeritakse skeem, kus provints peab  oma kaukast panustama, et ülal pidada suurkoole Tartus ja Tallinnas? Meie lapsed viiakse kodust eemale, kasvatatakse ja haritakse mujal. Kui palju neist tuleb tagasi koju? Elu on näidanud, et pooled enam ei tule.

Mida teha? Et maaelu Eestimaal jätkuks, peavad tulema muutused. Alustame nende elluviimist muutes iseendast ja mõtleme mis on meile oluline ja tähtis. Alustame lihtsatest asjadest, koolilastele ma ütlen, et kui tahate olla edukad, siis alustage sellest, et tehke hommikul voodi korda. Riigi puhul alustame sellest, et teeme oma rahanduse asjad korda. Saame paremini aru kuhu MEIE, maksumaksjate, raha kulutatakse. Riigieelarve on iga aastaga kasvanud, raha ei ole otsa lõppenud, küsimus on, kuidas seda jagatakse. Tsentraliseeritud ressursid annavad suure võimu, aga suur võim korrumpeerib väikest inimest ja kahjuks pole meil just palju riigimehi, kes oskavad näha oma lävepakust, oma rahakotist, kaugemale. 

Head sõbrad, meie vastutus on suur – hoida oma riiki, oma keelt ja oma kultuuri. Meie esivanemad on andnud meile hindamatu pärandi, mida peame hoidma ja edasi andma. Olgu meie teod väärikad, meie mõtted vabad ja meie süda alati Eestimaa poole. 

Elagu Eesti! Elagu Põhja-Sakala! Elagu tõde, õiglus ja vabadus! Aitäh!