Juba 8 aastat on Eesti loobunud laiapõhjalisest riigikaitsest.
2020 aasta viimases ajakirja "Sõdur" numbris äratas minu tähelepanu anonüümne artikkel pealkirjaga "Maakaitseringkonnad ja nende juhtimine." Kaitseväes on kirjutada oskajate arv päris piiratud, seega tihtilugu ilmutatakse pressiohvitseride artikleid kindralite või väljamõeldud nime all, selle artikli juures ei ole isegi viitsitud nime välja mõelda vaid autorina on umbisikuliselt ära nimetatud Põhja maakaitseringkond. 2013 kui Riho Terras oma meeskonnaga kaitseringkonnad ära kaotas ja selle eest terava kriitiku osaliseks sai, siis jooksu pealt mõtles tema lähedane sõber Vallo Toomet välja hädavale, et ringkondade ülesanne läheb kaitseliidule. Hüüdlauseks see jäigi, ühel õppusel tahtsin Kiiliga, kes sel ajal oli kaitseliidu ülem, arutada NATO poolt pandud tsiviil militaar koostöö ülesannete täitmist, ta saatis ta mu otsesõnu p..rse. Kiili on teada tuntud oma ropu suu poolest. Need ülesanded mida kaitseringkonnad enne kaotamist 2013 tegid reservüksuste arvestusega ja