Riigikaitse jõud on kadunud, alles on jäänud väike vägi.

Eesti on NATO liige alates aastast 2004. NATO pakub alliantsi kuuluvatele riikidele kaitset, organiseerib ja tagab liitu kuuluva riigi tarbeks puuduvate võimekuste kompenseerimise ühistest vahenditest. Alliansi kollektiivse julgeoleku tarbeks vajalikud vahendid, nagu siiani on olnud lennuväljad ja radarijaamad, finantseerib NATO ühisest rahakassast. Nii on näiteks läbi aastate finantseeritud ühisrahadest radarijaamu jõukas Norras, või tagab lennuvälja käigusoleku Ungaris, või hoolitseb juhtimispuntide eest Saksamaal. See mis vahendeid allians oma kollektiivseks julgeolekuks vajab, selgitab välja ohuhinnag ja tagab kollektiivkaitseks vajalike võimekuste planeerimise protsess. 

Teine oluline teema mida NATO on meile kohustuseks pannud on standardiseerimine, kõige olulisem on see olnud just logistiliste võimekuste ühtlustamiseks, et kui liitlaste väed saabuvad teise riiki siis on seal olemas valmisolek neid vastu võtta ilma suuremate komplikatsioonideta.

Aastal 2017 kui mind reservi arvati puudus Eestil ülevaade tegelikust olukorrast merel, kuna meie passiivsed radarid näevad ainult neid laevu kes ennast identifitseerivad. Piirivalvel puudus võimekus kontrollida meie territoriaalvett. Meie merevägi on pühendunud ennast miinijahtimisele. Ma ei usu, et selle olukorra muutmiseks on tänaseks midagi ette võetud. 

Lisaks juhitakse Eesti kirdeosa õhuruumi lennuliiklust Peterburis asuvast juhtimiskeskusest! Sellepärast on ka palju piiririkkumisi just Vainloo saare juures, mis jääb Vene juhtimiskeskuse tegevuspiirkonda.

Kaitseministeeriumi eelarves lahter, kuhu on kirjutatud vastuvõtva riigi toetuse kulutused! Aastal 2022 olid 1400 liitlase vastuvõtukulud 14 miljonit EURi ehk see teeb me maksame iga liitlase sõduri siin olemise eest peale aastas 10 000 EURi aastas. NATO reegel, et kõik riigid katavad oma sõjaväe kulutused ise, ka välismaal, enam ei toimi. Kas selles on süüdi meie välis-ja kaitsepoliitika ametnike nõrk tase, et pole suudetud oma õiguste eest seista nii nagu seda on teinud näiteks norrakad?  

Meie jõustruktuurid ei ole suutnud kehtestada põhiseaduses ettenähtud kontrolli meie riigi territooriumil. Lisaks me ei ole suutnud ennast kehtestada rahvusvahelises organisatsioonis NATO, et viimane kohtleks meid võrdsena võrdsete seas. Kas see tähendab, et me oleme oma kaitse-ja välispoliitikas läbi kukkunud? Tegelikult küll! 

Miks on selle põhjuseks. Esiteks kompetents. Meil on sõjaline riigikaitse ja riiklik julgeolek olnud alati eraldi. Ministeeriumid teevad omi asju ja sõjavägi toimetab omaette. Ainuke kohtumispunkt on võidupühal paraadil ja siis välismissioonidel, kus liitlaste juures pluss punkte teenitakse.

Jõustruktuuride koostöö eelduseks nime järgi oli Kaitsejõudude Peastaap, kes pidi ühendama sõja ajal kõiki relvastatud jõustruktuure (politsei, piirivalve ja päästeamet). Seda eesmärki ei suudetus saavutada, sõjaväelased ise loobusid sellest, muutes staabi kaitseväe peastaabiks (nüüd kirjutatakse selle asutuse nimi väikeste tähtedega btw). Inertsist sooviti koostööd jätkata veel kaitseringkondade näol, kuid ka seal ei saavutatud soovitud eesmärki ning need staabid likvideeriti 2013 ning 100 vanemohvitseri oli sunnitud kaitseväest lahkuma.

Kaitseringkondade kaotamisega kadus ka arvestus reservide üle, käsku üle anda osaliselt neid ringkonna kohustusi kaitseliidule tegelikkuses ei antud ja kõik jäi kõlavaks propaganda ürituseks. Kaitseliit isegi ei kaalunud selle ettepaneku täitmist vaid jätkas oma juhtmalevate projekti oma asutuse sees, ülemuste survel hakati neid malevaid nimetama kaitseringindadeks.

Ukrainas toimuva sõja ajal üllatasid praegused kaitseväe juhid eesti rahvast sellega, et otsustasid kaotada orkestri ja kaplanaadi. Kurjad keeled räägivad, et esimese kaotamise taga oli ühe kindrali isiklik viha sõjaväemuusikute vastu, kaplanaadi suhtes muidugi võib ette heita selle nõrka juhtimist ja konkureerimist värskelt loodud psühholoogiateenistusega. Paralleelstruktuuride loomine on tingitud kompetentsi, kuidas kasutada olemasolevaid võimekusi, puudumisest. Igatahes võib seda kindralite tegu võrrelda omale jalga tulistamisega, sest rahva riigikaitse moraalile, just muusikat õppivate noormeeste ja nende perede seas, see ei mõjunud hästi, isegi kui president püüdis nende halbu otsuseid üle varjata kindralitele tärnide juurde panekuga. Sellega blameeris ka riigikaitse kõrgem juht ennast.

Sellega ei ole riigikaitse lammutamine veel peatunud. Viimane uudis on struktuuris personali osakondade kaotamine! Juba mitmendat korda loen CV onlines, kus kaitseväe luureosakond otsib omale töötajaid tänavalt. Järeldus, ekspertiisi hindamine ja karjääri planeerimine on ära nullitud! Muidugi annab see suuremad võimalused nepotismile, kus nõrgad ülemused võivad tööle võtta enda isikuga seotud ja lojaalseid inimesi, kes neid ümmardavad ning kummardavad. Lisaks kaotab see ära igasuguse võimekuse reservide arvestamise saavutamiseks. Meil nagu enam polegi reservarmeed!

Üks areng mis praeguste juhtide ajal toiminud on diviisi formeerimine. Kahe brigaadi juhtimiseks ja brittide brigaadi integreerimiseks on moodustatud diviisi staap. Samahästi oleks seda ülesannet suutnud täita üks kaitseringkonna staapidest. Loodud diviisil on suured probleemid personaliga, sest struktuuri vähendamine on kaasa toonud paljude ohvitseride lahkumise, keda nüüd püütakse internetikuulutustega tagasi meelitada, kahjuks peale personali osakondade kaotamist ei saa rakendada sihitud värbamist, lisaks on tehtud otsused andnud pöördumatu hoobi patriootide moraalile. 

Jõudu ei ole enam, on ainult vaim mida saab rakendada väeks alles siis, kui suur häda kaelas, nii nagu see on kirjas rahvuseeposes, "tuleb aeg, mil tuleleek lõikab käe kaljukammitsast, küllap siis jõuab Kalev koju oma lastele õnne tooma ja Eesti põlve uueks looma." 

Sinnamaani kestavad edasi ebakompetentsus, nepotism ja pahatahtlikkus, millele vaatamata oleme siiski suutnud säilitada veel väikese väe.