TEEME EESTI TAAS TUGEVAKS

(minu kõne Sotsiaaldemokraatide üldkogul Jõhvis 14 jaanuar 2023)

 Head erakonnakaaslased, daamid ja härrad!

Sotsiaaldemokraatide valimisprogrammis on riigikaitse peatükk alles kaheksas, kuid sellele vaatamata tahaksin rääkida riigikaitse tähtsusest.

Üheksa aastat tagasi, aastal 2014, algas sõda Ukrainas. Sõda mida enamus Lääne-Euroopast suuresti ignoreeris. Alles möödunud aasta veebruarist, kui venemaa alustas pealetungi Ukraina pealinnale Kiievile ja intensiivistas operatsioone Ukraina ida ja lõuna piiride sees ning sellest tuleneva põgenike vooluga, toimus muutus. Läänemaailm ärkas ja tunnistas venemaa täiemahulist agressiooni Ukraina vastu. Eesti on saatnud Ukrainasse relvastust, humanitaarabi, aidanud põgenikke ja toetanud teda poliitiliselt. Ukrainat on aidatud ja aidatakse veelgi, kuni võiduni.

Oht idas, aga jääb kestma ka peale Ukraina võitu, seda on näidanud ajalugu. 

Mida me oleme teinud oma riigi tugevdamiseks selle ohu vastu?

Endise kaitseväelasena pean kahjuks tõdema, et väga vähe.

Me oleme riiki majandanud nagu äriettevõtet: tsentraliseerinud, ökonoomitanud, koondanud ja kokku tõmmanud.

Seetõttu oleme täna hädas oma haldusreformiga, mille tagajärjel inimesed lihtsalt lähevad Eestist ära. Oleme peaaegu hävitanud piirivalve, ala rahastame päästjaid ja politseinikke ning loodame paljudes kriisiolukordades vabatahtlikele.

Sama on juhtunud ka kaitseväega. Kümme aastat tagasi läbiviidud tsentraliseerimine ja panustamine vaid kahele brigaadile vähendas oluliselt meie riigikaitse juhtimisvõimekust. Paljud spetsialistid olid sunnitud süsteemist lahkuma. Kõik ülesanded mis üle jäid lükati Kaitseliidule ilma sinna ressursse andmata. Peastaap hakkas tegelema strateegilise, operatsioonide ja taktikalise juhtimisega ehk kõigega, samas mitte millegagi hästi ega efektiivselt.

Täna räägitakse uutest relvadest ja varude soetamisest. Mina ei muretseks niipalju varude pärast, sest Ukraina sõja õppetunnid näitavad, et kui sul on sõpru siis liitlased aitavad sind relvade ja laskemoonaga. Mis on aga kõige kallim vara, mida nii kergekäeliselt laiali ei laotata, need on inimesed.

Me peame mõistma, et ka meie kallim vara on inimesed. Peame oma jõustruktuurides taas investeerima inimestesse ja nende kompetentsi, sest meie inimesed peavad hakkama kasutama uusi relvasüsteeme ja seda tarkust reservidele edasi andma. Meil peavad kompetentsed eksperdid ja juhid riigi kaitsmiseks olemas olema. 

Öeldakse, et meil pole ressurssi, aga miks läbib meil ajateenistuse aastas vaid 3400 noormeest, kui samal ajal lõpetab kooli ligikaudu 7000 noormeest aastas? Me olema kõik need iseseisvus aastad alakasutanud oma ressursse. Meil tegelikult on inimesi keda võiks veel ette valmistada.

Need kes ei soovi relva kanda peaksid läbima asendusteenistuse. Nii oleks tagatud kõigile meeskodanikele põhiseaduses ettenähtud KOHUSTUS osaleda riigikaitses. 

Elanikonna kaitse ehk tsiviilkaitse on teema millest alles tänane siseminister on hakanud rääkima ja alustanud selle arendamist.

Me peame detsentraliseerima ja suurendama kaitseväe juhtimis võimekust. Ukraina sõja lahingud on näidanud, et mõnikord tuleb üksustel hakkama saada ilma tsentraalse juhtimiseta ja välist abi saamata. 

Lõpetuseks meil tuleb parandada militaarharidust. Meie koolides tuleb ühtlustada riigikaitse õpet ja selle kvaliteeti parandada. Meil on Tartus super kolledž, Balti Kaitsekolledž, kus käivad rahvusvahelise tasemega lektorid, aga meie kasutame seda õppeasutust kui lihtsat kursuste keskust. Osad meie kõrgemad ohvitserid pole seal isegi õppinud. Me peame Läti ja Leedu eeskujul integreerima Balti kaitsekolledži meie haridussüsteemi.

Mul on hea meel tõdeda, et enamus neid punkte millest ma rääkisin, said ühel või teisel kujul kirja meie valimisprogrammi. Nüüd jääb üle vaid see programm ellu viia ja nii TEEME EESTI TAAS TUGEVAKS! 

Aitäh!