Miks peaks Johann Köler eestlastele olema oluline ka tänapäeval?

Eesti riik on 108 aastane, vanem kui Itaalia vabariik, kes moodustati alles 1947 aastal, samas me teame ja ka maailm teab, kuulsaid itaalia maalikunstnikke  Michelangelo´d, Leonardo da Vinci, Raffaeli,  Caravaggio´d. Kas itaallased teavad, kes oli Johann Köler? Kas nad peaksid seda teadma?

Keegi on öelnud, et kui norrakate rahva arv oleks suurem inglaste omast, õpiksime koolis skandinaavia saagasid mitte Shakespeare’e teoseid.  Kui eestlaste arv oleks maailmas suurem kas siis teaksid ka itaallased, kes on Johann Köler?

Johann Köleri võrdlemine Michelangelo, Leonardo da Vinci, Raffaeli ja Caravaggioga tähendab kahe väga erineva mõõtkava kõrvutamist: ühelt poolt maailma kunstiajaloo nimed, kelle looming mõjutas kogu Euroopa kultuuri; teiselt poolt väikese rahva esimene professionaalne maalikunstnik, kelle roll oli rajada alles algav rahvuslik kunstikultuur.

Kui vaadata mitte mõju ulatust, vaid tähendust oma rahva jaoks, muutub võrdlus sisuliseks ja kõnekaks.

Köler ja Michelangelo – kui rahvuse vaimse väärikuse kehastajad

Michelangelo kehastas renessansi inimese suursugusust. Tema „Taavet“ ja Sixtuse kabeli laemaalid ei ole ainult kunstiteosed, vaid inimvõimete ja jumaliku väärikuse manifestid. Ta aitas kujundada arusaama inimesest kui loovast ja vaimselt võimekast olendist.

Ka Johann Köler on loonud monumentaalse kirikumaali, mis omab Eesti kunstiloos murrangulist tähendust. Tema 1879. aastal valminud Tallinna Kaarli kiriku fresko „Tulge minu juurde kõik, kes teie vaevatud ja koormatud olete, ...“,  on Köleri suurim teos ning ühtlasi Eesti esimene monumentaalmaal. Ta kasutas modelliks lihtsat talupoega, olles ise kasvanud maarahva seast. See oli märgiline saavutus teistele maarahva poegadele ja tütardele, see oli sihiks järeltulevatele põlvedele.

Nende teoste erinevus seisneb mõõtkavas — Michelangelo mõju oli globaalne, Köleri oma rahvuslik. Ent tähendus oma kultuuris on võrreldav: mõlemad kunstnikud lõid teose, mis määratleb sakraalse ruumi visuaalse identiteedi ja kannab ajatut vaimset sõnumit.

Köler ja Leonardo da Vinci – kunstnik kui laiemalt mõtleja

Leonardo oli universaalne geenius – kunstnik, teadlane, insener, visionäär. Tema looming ja mõttelaad ületasid ühe valdkonna piire. Ta kehastas renessansiajastu uudishimu ja teadmishimu.

Köler ei olnud polümaat Leonardo mõttes, kuid ta oli kunstnik, kes mõistis oma rolli ühiskonnas laiemalt kui ainult maalimine. Ta osales Aleksandrikooli liikumises, toetas ajalehe Sakala käivitamist, oli laulupidude patroon, aitas rahvuslikku haridus- ja kultuurielu arendada. Nagu Leonardo ei eraldanud kunsti teadusest, ei eraldanud Köler kunsti rahvuslikust missioonist. Mõlemad nägid loovisiku rolli ühiskondliku arengu teenistuses.

Köler ja Raffael – harmoonia ja inimliku väärikuse kujutajad. 

Raffael oli renessansi harmoonia ja tasakaalu meister. Tema maalides kohtuvad ilu, selgus ja vaimne rahu. Tema portreed on väärikad ja ideaalselt tasakaalustatud.

Köleri portreed, eriti lauluisa Kreutzwaldist ja tsaari eestlasest ihuarstist Philipp Jakob Karellist kannavad sarnast väärikuse ja tasakaalu tunnetust. Tema akadeemiline koolitus Peterburis ja kogemused Euroopas rännates, andis talle tehnilise meisterlikkuse, mis võimaldas kujutada oma modelle selgelt ja lugupidavalt. Nii nagu Raffael kujundas oma ajastu ideaalset inimkujutist, aitas Köler kujundada eesti rahvusliku eliidi visuaalset kuvandit.

Köler ja Caravaggio – realism ja inimlikkus

Caravaggio tõi kunsti dramaatilise valguse ja toore realismi. Ta kujutas pühakuid ja piiblikangelasi lihtsate inimestena, murdes idealiseeritud traditsioone. Tema loomingus oli julgus tuua argine ja püha ühele tasandile.

Köler ei olnud nii radikaalne ega dramaatiline kui Caravaggio, kuid ta tegi Eesti kontekstis midagi samaväärselt murrangulist: ta tõi talurahva kunstilavale ilma pilkamiseta ja ilma romantiseeriva üleolekuta. Ta kujutas lihtsat inimest väärika ja esteetiliselt täisväärtuslikuna. Eesti kultuuriruumis oli see oma aja kohta julge samm.

On selge, et Michelangelo, Leonardo, Raffael ja Caravaggio mõjutasid kogu maailma kunstiajalugu, samas kui Köleri mõju jäi eelkõige rahvuslikuks. Kuid tähtsuse mõõt ei seisne ainult geograafilises ulatuses.

Kui Itaalia identiteet on lahutamatult seotud oma renessansimeistritega, siis Eesti kultuuriline eneseteadvus on lahutamatult seotud Johann Köleriga. Tema oli alguspunkt – esimene, kes tõestas, et eestlane võib olla kõrgetasemeline professionaalne kunstnik ja samal ajal oma rahva teenija.

Kui Michelangelo aitas kujundada Euroopa arusaama inimesest, Leonardo inimvaimu piiridest, Raffael ilu ideaalist ja Caravaggio realismi jõust, siis Köler aitas kujundada eestlaste arusaama iseendast.

Ja väikese rahva jaoks võib just see olla sama suur tegu kui ükskõik milline maailmakuulus fresko.

Johann Köler ei ole ainult nimi kunstiajaloo õpikus ega maal muuseumi seinal. Ta on sümbol – sümbol sellest, kuidas ühest talupojaperest pärit noormehest võib saada rahvuse vaimne teerajaja. Tänapäeva Eestis, kus rahvuslik identiteet, kultuuriline eneseteadvus ja loovus on jätkuvalt olulised teemad, on Köleri pärand üllatavalt ajakohane.

Köler on oluline kui esimene professionaalne Eesti maalikunstnik. Tema edu Peterburi keiserlikus kunstiakadeemias tõestas, et eestlane võib jõuda Euroopa kunstimaailma kõrgtasemele. 19. sajandil oli see rahvusliku eneseusu seisukohalt murranguline. Tänapäeval, globaliseerunud maailmas, kus väikerahvad otsivad oma kohta rahvusvahelisel areenil, meenutab Köleri lugu meile, et päritolu ei sea piire võimetele. Ta on eeskujuks kõigile noortele – ka neile, kes alustavad väikesest koolist või väikesest paigast, nagu Vastemõisa või Suure-Jaani.

Teiseks seisneb tema tähtsus selles, kuidas ta kujutas eestlast. Enne Kölerit oli talurahvas kunstis sageli nähtamatu või kujutatud stereotüüpselt. Köler tõi eesti inimese kunstilavale väärikalt ja ausalt. Tema akvarell „Katkenud lõng“ ei ole lihtsalt pilt – see on visuaalne kinnitus, meie keerulisest minevikust. Ka tänapäeval, mil arutleme identiteedi, enesehinnangu ja kultuurilise järjepidevuse üle, kõlab see sõnum jõuliselt: meie lugu ja meie nägu on väärt jäädvustamist.

Kolmandaks on Köler oluline oma ühiskondliku aktiivsuse tõttu. Ta ei olnud kunstnik, kes sulgus ateljeesse. Ta toetas Aleksandrikooli liikumist, aitas kaasa ajalehe Sakala käivitamisele ning seisis rahvusliku hariduse ja enesemääramise eest. Tänapäeval, kui räägime kodanikuaktiivsusest ja vastutusest ühiskonna ees, on Köler eeskujuks loovisikust, kes mõistis oma rolli laiemalt kui ainult erialase meisterlikkusena. Ta näitas, et kultuur ja ühiskond käivad käsikäes.

Neljandaks õpetab Köleri elu meile idealismi ja visaduse tähendust. Tema ebaõnnestunud mõisaostu lugu meenutab, et suured unistused ei täitu alati plaanipäraselt. Ometi ei kahanda see inimese panust ega väärtust. Ka tänapäeval, mil edu mõõdetakse sageli majanduslike näitajate või kiire tunnustuse kaudu, tuletab Köleri elukäik meelde, et tõeline pärand sünnib järjekindlusest ja väärtuspõhisest tegutsemisest.

Lisaks on Köler oluline kultuurilise järjepidevuse kandjana. Köler seisab silla kohal, mis ühendab ärkamisaja ja tänapäeva. Tema kaudu näeme, kuidas kunst võib olla rahvusliku ärkamise mootor. Samal ajal annab tema looming meile võimaluse mõtestada oma minevikku ja sellest jõudu ammutada.

Tänapäeva noorele võib Köler esmapilgul tunduda kauge 19. sajandi kuju. Kuid kui mõelda tema julgusele minna maailma, õppida, luua ja samal ajal jääda truuks oma rahvale, muutub ta väga kaasaegseks. Ta kehastab tasakaalu rahvusliku identiteedi ja rahvusvahelisuse vahel – oskust olla korraga juurtega maas ja pilguga maailmas.

Seetõttu on Johann Köler eestlastele oluline ka täna. Ta tuletab meile meelde, kust me tuleme, ja julgustab mõtlema, kuhu me liigume. Ta õpetab, et kultuur ei ole luksus, vaid rahva kestmise alus. Ning ta kinnitab, et üks inimene – relvastatuna ande, töö ja veendumusega – võib aidata kujundada terve rahva eneseteadvust. 

Just selles seisnebki Johann Köleri ajatu tähtsus.