Eesti unistuste valitsus

 Varsti saame omale uue valitsuse, kaks poliitilises ideoloogias keskel asuvat parteid on lõpuks üksteist leidnud. Eelmise põlvkonna esindajate vihavaen on kõrvale heidetud ja Eesti ajalugu pöörab uue lehekülje! Ma kirjutan seda ilma irooniata. 

Ideaalne muidugi oleks olnud kui Ratas oleks selle valitsuse peaminister, sest sellist kombinatsiooni me veel pole kogenud. Korra on Reform juba olnud valitsuses Keskerakonnaga, ma ei mäletagi mis põhjusel see küüslaugukoalitsioon kestis vaid 2 aastat.

Endise sõjaväelasena on mulle intrigeeriv mis juhtub nüüd meie riigikaitsega. On ju Reformil 2 kindralit varnast võtta sellele kohale. Mõlemad on olnud totaalkaitse juurutajad ja kõikehõlmava riigikaitse tulised pooldajad. Kahjuks pean ka tõdema, et mõlemad olid truualamlikud poliitilised kutsikad, kes istusid vaikselt riigikaitsenõukogus, kui 2013 nende elutöö porri tallati poliitiliselt määratud järeltulija poolt ning kelle tehtud otsusel Eesti loobus kõikehõlmavast riigikaitsest. (Selle tulemusena kavatsetakse täna Eestit kaitsta 2 brigaadi ja kaitseliidu vabatahtlikega, puudub igasugune võimekus tegeleda reservidega, mis on aegade jooksu toodetud, samuti pole kaitseväel võimekust kaasata teisi institutsioone riigi kaitsele ehk siis sõja olukorras ei tegele keegi tsiviilelanikonnaga ja karta on suured kaotused Eesti tsiviilelanikkonna hulgas.)

Arvan, et ei Laaneots ega ka Kert ei saa seda ministri kohta, kuna Reform on olnud läbi aegade palgaarmee toetaja ja väidab, et tsiviilkontrolli efektiivseks teostamiseks on vaja inimest, kel puudub armee kogemus. Arvatavasti annavad nad selle koha täita Keskerakonnale, kust tegelikult on kaitseväele tulnud head ministrid, sest oma "ebakompetentsuses" on nad kuulanud rohkem peastaapi kui ilma sõjalise hariduseta ministeeriumi ametnikke. 

Kahjuks on tänaseks peastaabis positsioonidele upitatud pruuni ninaga poisid, kes ei julge suurt midagi otsustada ja kellel puudub nägemus riigikaitse arendamiseks. Ühel oma viimasel peastaabi õppusel, tõusis ühel hetkel verisulis noor isamaliidu asekantsler üles ja ütles: "...ja siis tuleb NATO ja võtab juhtimise üle!!!" Minule vist saigi saatuslikuks see kui ma tookord vastasin kõigi ees neile, et ka sõja olukorras ei kao Eesti riik ära, tema institustioonid peavad edasi töötama ka siis kui liitlaste üksused siia saabuvad. Me peame edasi oma kohust rahva ees täitma, meie oleme NATO.

Kaitseministri koht antakse Keskerakonnale, kes kuulab ilusti peastaapi, aga kuna seal pole kedagi, kes julgeks riigikaitset tagasi totaalkaitse suunale pöörata, siis midagi suurt ei muutu. Mutipüüdjad ja teised templirüütlid saavad oma aja ilusti vaikselt lõpuni tiksuda, kui tiblad seda lubavad.

Isegi kui Kert või Laaneots saaks ministriks siis on nad piisavalt taltsad, et ega neiltki suuri samme pole oodada. Seda näitas ka see Laaneotsa allkiri ettepanekul kuulutada välja rahvahääletus venemaa koosseisu minekuks. Kindlar kirjutab all sinna kuhu kästakse.

Mõningane pettumus on mul EKREs, kes olles valitsuses ja omades niisugust riigikaitse guru nagu Kunnas, põhimõtteliselt ei suutnud kaitseministeeriumit kõigutada. Teisalt on see arusaadav, sest koalitsioonipartner Isamaa on ju seda ministeeriumit omale kodustanud pikalt, võib öelda kõige kauem seda poliitiliselt juhtinud. Eks Isamaast tulnud ärile orienteeritud ideoloogia alusel (siinkohal tuletan meelde elamislubade hoogsat müümist vene oligarhidele) sellest "kulukast" totaalkaitsest loobutigi. Ka täna nad ei saa ju öelda: "sorry me panime puusse" Nad kaitsevad oma lolle otsuseid viimase veretilgani, eriti see mees keda Isamaa Brüsselisse saatis! 

Ja nii suunas EKRE oma põhirõhu Piirivalvele kes on veel suuremas kriisis, aga ega nad suurt siingi ei jõudnud ära teha, eraldumine politseist jäi saavutamata. 

Muret kindlasti EKRE sellele Reformi&Keskerakonna koalitsioonile hakkab valmistama, nii riigi- kui ka piirikaitse küsimustes. Brigadir Laanemanni aeg siseministrina jäi üürikeseks, piiriehitusplaanide elluviimine pooleli, Kunnase ideed rannakaitse ja keskmaaõhutõrje osas ellu viimata, mereseiret ei jõutudki käsitleda,... potensiaali teemadeks on. 

Peastaap on näidanud oma passivsust riigikaitse arendamises, seda just pakutud lisaraha ärapõlgamise näitel. Naljakas oli vaadata, kuidas vabandusi otsiti, et ei peaks nende lisakohustustega tegelema. Samas on need küsimused vaja ära vastata. Kellele on see kasulik, kui peastaap tegeleb väga intensiivselt selliste pseudoprobleemidega nagu naiste ajateenistusse värbamise, ajateenijate igaks õhtuks koju lubamise või sõdurite soengu pikkusega. 

Mina ei usu, et Simm ainuke agent oli, sest miks jätkuvalt lahkuvad head mehed kaitseväest???