Lõhestamisest

Tänapäeval räägitakse palju lõhestamisest ja desinformatsiooni kampaaniatest. Enamasti on sellest rääkijad võimul olijad või võimule lähedal olevad inimesed.

Tegelikult on selle taga oma tegemata jätmiste ja arrogantsete otsustega tehtud vigade delegeerimine allapoole, nendele inimestele, kes on frustreerunud nendest rumalustest ja ignorantsusest ning tahavad juhtide vigadele tähelepanu juhtida. 

Juhid peavad aegajalt tunnistama, et ka nemad teevad vigu. Kui nad seda ei teeks siis oleksid nad jumalad! Küsimus on kuidas juhid neid vigu tunnistavad? Enamus, kes pikalt pumba juures ei suuda seda teha. 

Ka kriitikud teevad vigu ja see on juhtide ülesanne selgitada kriitikutele miks nad nii otsustasid. Selgitused mis on mingi otsuse taga on kollektiivile oluline, inimesed on ratsionaalsed olevused ja oskavad järeldusi teha. Kui selgitamist ei ole harjutud tegema, või tehakse otsuseid omakasu eesmärgil, siis selliste otsuste õigustamiseks kasutatakse kriitikute sildistamist. Sildistatakse lõhestajateks ja kasutatakse ka lihtsalt labast sõimu.  

Teine grupp keda lõhestamisest süüdistatakse on "revolutsionäärid". Igas organisatsioonis on teatud arv inimesi, kes on igale juhi otsusele vastu ja esitab vastuväiteid. Õnneks on nende arv väike ja nad on lihtsalt ära tuntavad. Pikalt võimu juures olnud juhid ei kannata kriitikat ja panevad ennast kriitika puhul põlema ehk reageerivad üle. Tihtilugu sellise revolutsionääride kriitika tagajärjed tabavad asjasse mitte puutuvaid inimesi, sest kriitika puhul juhi aadressil on vaja midagi ette võtta ja süüdlasi karistada. Nii karistatakse huupi ja lahmivalt, juhile ette jäänud inimesi.

Hiljuti oli mul huvitav diskusioon pealekaebamisest, mida teha pealekaebajatega ja väideti, et tänapäeval on palju pealekaebajaid tekkinud. Minu vastus oli, et see on juhi otsustada kuidas ta pealekaebajatele reageerib. Juhina saate organisatsiooni üles ehitada pugemisele ja pealekaebamisele. Selge on see, et normaalsed inimesed ei taha sellises haiges organisatsioonis töötada. 

Lõpetuseks, mul on tunne, et meil on väga palju nõrku juhte, kes väga osavalt kasutavad oma vigade varjamiseks sildistamist ja lihtsalt sõimu. Juhtidel on kasutada kommunikastiooni meetmed oma rumaluste kinni mätsimiseks, kriitikutel need võimalused puuduvad. 

Kas see tähendab, et me oleme teel haige ühiskonna poole?