Kõne religioonist gümnaasiumi jõululõunal

Lugupeetud gümnasistid, õpetajad, daamid ja härrad.

Mina õppisin keskkoolis venestamise korra ajal, aastatel 1981-1984. Nõukogude võim tahtis

asendada kristlikud tähised enda omadega, nii vahetas jõuluvana külmataadi ehk Ded Morozi ja tema

abilise lumehelbekesega ehk Snegurotskaga. Need tegelased on venemaal rohkem tuntud.

Uus religioon, mida meie koolis õppisime oli ateism, jumala eitamine. Kirikuid põlati, usklikke

häbistati, lastel keelati käia kirikus. Õpetajad seisid Suure-Jaani kiriku ees ja kirjutasid üles nende

laste nimed, kes jõululaupäeval teenistusel osalesid. Käitumishinne alandati ja ähvardati koolist

väljaheitmisega. Need on minu noorusmälestused.

Kui Eesti sai vabaks siis toimus muutus ka suhtumises religiooni. Kirikud olid taas inimesi täis, kõigil

 oli taas lootus, et Eestis läheb elu paremaks. Osadel läkski, aga paljudel läks elu raskemaks, sest seoses

venemaa turu ära kukkumisega ootasid Eestis ees rasked majanduslikud ajad. Kolhoosid kadusid,

tehased müüdi, inimesed jäid töötuks.

Sellele vaatamata me kõik lootsime. Ka mina, noore pereinimesena, uskusin paremasse

tulevikku, lasin ennast ristida ja käisin leeris, lugesin läbi piibli, mis on paras katsumus, sest see on

kirjutatud vana aja keeles, mille mõtete on raske tabada.

Nõukogude liit oli ateismi riik, jumala eitaja, tema olemasolus kahtleja. Vaba Eesti tõi tagasi lootuse

paremale tulevikule. Ja see usk paremale tulevikule on siiani säilinud. Olen kümme aastat töötanud

oma karjäärist rahvusvahelistes organisatsioonides ja näinud, kuidas kastiühiskonnad eksisteerivad. Et

sealt kastist välja rabeleda pead olema geenius, paljudel noortel on see ilmvõimatu. 

Aga meie noortel silmad säravad, sest neil on võimalus saada ajalehepoisist miljonäriks, nad usuvad

paremasse tulevikku, loodavad oma õnnetähte ja teevad asju armastusega.

Usk, lootus ja armastus,... on ansambel Vennaskonna kolmas album, mis ilmus aastal 1993, ajal mil

Eesti oli just vabaks saanud. Seal on ka lugu, Jumal kaitse vennaskonda. See album kirjeldab hästi

seda mida meie põlvkond tundis. Meil kõigil on vaja lootust, usku ja armastust, ...ka vennaskonnal,

...ka meil täna siin.

Meis igaühes on mingi soov mis vajab täitmist, mingi tung mis sunnib tegutsema ja lootus, et kõik

läheks hästi. Olgu need koolitunnid, eksamid või lihtsalt järgmine päev. See, et me elasime heal ajal,

jõuab kohale siis kui tulevad raskused. Preisi filosoof Shopenauer on mõtisklenud, et miks me

märkame aega siis kui on mure, aga siis kui on rõõm, kulgeb ta märkamatult ja kiiresti. Nii on ka

jumalaga, me ei vaja tead siis kui kõik on hästi ja pöörduma tema poole siis kui on raske.

Ka mina, ateistlikus riigis oma hariduse saanuna, pöördusin tema poole siis kui olin Iraagis missioonil

 ja minu pihta lasti. Kaevikus ei ole ateiste, sellistes olukordades oled kõiki, kes sind võivad päästa, 

 nõus appi kutsuma. Soov eluga pääseda on nii tugev ja palve on ainuke asi, mida ma sellises

 olukorras saan teha. Nii ka mina, kui kuulsin järjekordset õhuhäiret, et meie baasi rünnatakse,

olin rahulikum, sest oskasin meie isa palvet.

Meie Isa, kes Sa oled taevas! Pühitsetud olgu Sinu nimi. Sinu riik tulgu. Sinu tahtmine sündigu nagu

taevas, nõnda ka maa peal ...jne.

Nüüd küsite kas ma tõesti usun kedagi, kes elab kusagil pilve peal ja määrab meie saatust. Kui eksid

10 käsu vastu, siis lähed põrgu, aga jumal sellegi poolest armastab sind.

Kindlasti pole mehikest pilve peal, 10 käsku on pigem kirjutatud meie käitumise juhtimiseks eluteel.

Jumal on minujaoks palju abstraktsem, asi on palju keerulisem.

Minu usku kirjeldab mingil määral üks luuletus, mida kuulsin ühelt teeliselt keda ma kohtasin

juhuslikult. 

See kõlab järgmiselt:

Sa hardalt möödu igast ismist,

küll loodus annab küllalt usku.

Siis iialgi ei lööda sind ju risti

ja iilagi su koldest leek ei kustu,

Liig palju pisaraid ja valu

ju valatud on ainsa õige eest.

Pilk pööra tühjusesse

ja hääletuna palu,

vaid seda, kes on sinus eneses.

Moraal! Kallid noored, uskuge rohkem iseendasse, aga kuulake ka vanemaid, nende nõuanded,

elukogemus on see, mida vanematel inimestel on anda,… aga lõpliku otsuse langetate ikka teie ise. Te

ise olete oma saatuse sepad.

Keegi ei tee teie eest otsuseid, midagi pole lõplikult ette määratud, ka kõige kehvemas olukorras on

alati lootus, et midagi head võib juhtuda. Külvake headust, siis saate seda ka ise tunda.

Võtke igat katsumust kui õppetundi, millest õppida.

Olge avatud, sõbralikud ja heasoovlikud, vastasel juhul karma maksab kätte, ma võin seda kinnitada.

 Ärge tehke teistele seda mida te ei taha, et teile tehakse. Jõuluajal eriti.

Uskuge headusesse, lootke paremat tulevikku ja armastage oma lähedasi, …kaasteelisi.

Head jõulurahu, mõnusat koolivaheaega ja edukat kooliaasta teist poolt teile. Loodan, et te pole

unustanud minu korraldust peale gümnaasiumi ülikooli sisse astuda.

Elagu Eesti, Elagu Suure Jaani. Rahulikku jõuluaega! Aitäh!