Riigi valmisolekust julgeolekuohtude ennetamiseks ja tõrjumiseks halvenevas julgeolekuolukorras, raporti kokkuvõte

Tegin AI abiga lühikese kokkuvõtte Kiili raportist. Hea meel on tõdeda, et ma pole üksi, kes on näinud kaitsevõime arendamise puudujääke. Põhimõtteliselt kirjeldatakse selles asju millele ma olen juba eelnevalt tähelepanu juhtinud. Hästi tehtud Meelis & Co. 

-------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

"Riigi valmisolekust julgeolekuohtude ennetamiseks ja tõrjumiseks halvenevas julgeolekuolukorras“, Riigikogu Riigikaitsekomisjon, raportöör Meelis Kiili.

Raport käsitleb Eesti riigi valmisolekut halvenevas julgeolekukeskkonnas ning võtab fookusesse kolm tasandit:

1. strateegiline juhtimine,
2. riigikaitselised võimed ja planeerimine,
3. ühiskonna ja riigi toimimine kriisis ja sõjaajal.

Peamine sõnum: Eesti ei ole strateegiliselt, organisatoorselt ega toimimispõhimõtetelt täielikult valmis olukorraks, kus julgeolekuolukord oluliselt halveneb.

1. Strateegiline juhtimine ja vastutus

Raport rõhutab, et Eesti riigi üks suurimaid nõrkusi on strateegilise juhtimise killustatus. 

• Riik ei toimi kriisiolukorras kui üks tervik, sest rollid ja vastutusahelad on laiali eri ministeeriumide vahel.
• Puudub selge juhtimismudel, mis määraks ära, kes juhib mida kriisis ja sõjaajal.
• Peaministri rolli tuleb tugevdada: ta peab olema riigi julgeoleku strateegiline juht ning omama praktikas toimivaid tööriistu.

Raport toob näiteid, kuidas nii energia, kaitsevaldkond kui ka kriisijuhtimine on liiga sõltuvad üksikute ametkondade sisemisest loogikast, mitte riigi üldisest julgeolekustrateegiast.

Miks see on oluline?

Sõjaline heidutus ei ole ainult relvastus – see on ka otsustuskiirus, juhtimisvõime ja protseduuride ühtsus. Praegu võib otsustusprotsess venida, olla ebajärjekindel või ebaselge.

2. Riigikaitse planeerimise probleemid

Raport kritiseerib praegust planeerimismudelit peamiselt kahel põhjusel:

a) Planeerimine on olnud eelarvepõhine, mitte ohupõhine

Eesti riigikaitse arengukavad on sageli lähtunud sellest, mida „saab endale lubada“, mitte sellest, mida vajatakse.

See tähendab, et:

• osa võimetest on alarahastatud,
• toetussüsteemid (logistika, hooldus, varud, mobilisatsioon) on nõrgad,
• väekaitse ehitamine ei ole terviklik.

Raport rõhutab, et ohupõhine planeerimine on vajalik, sest:

• vastane arvestab meie nõrkustega,
• ohud on kiiresti muutuvad,
• pikaajaline eelarvega „sobitamine“ ei taga tulemuslikku kaitset.

b) Kaitseministeeriumi sisekultuur vajab uuendamist

Raport kirjeldab, et:

• strateegilised otsused on tihti tehnilised ja bürokraatlikud,
• puudub terviklik käsitus sõjaaja vajadustest,
• Kaitseväe ja Kaitseinvesteeringute Keskuse töö ei ole alati sünkroonis.

Eesmärk: professionaalne, avatud, analüüsipõhine juhtimiskultuur, kus otsused on läbipaistvad ja hinnatavad.

3. Mobilisatsioon, reservid ja ühiskonna valmisolek

Raport hindab kriitiliselt:

• mobilisatsiooni kiirust ja tõhusust,
• reservväelaste reaalseid teadmisi ja varustust,
• toetussüsteeme (sh logistikat),
• elanikkonnakaitset.

Oluline järeldus: Eesti ühiskond ja riik ei ole praktiliselt harjutanud olukorda, kus tsiviiltaristu, energiavarustus ja logistika on sõja tõttu häiritud.

Raport soovitab luua:

• selgemad mobilisatsiooniprotseduurid,
• parema reservi juhtimissüsteemi,
• realistlikud harjutused, mis katavad ka tsiviilsfääri (vead, katkestused, evakuatsioon).

4. Energiajulgeolek – raporti üks kesksemaid mõtteid

Raport väidab, et energiajulgeolek peab saama osaks riigi julgeolekupoliitikast, mitte jääma majandusministeeriumi üksikuks haldusalaks.

Põhjused:

• energia on sõjaajal üks peamisi sihtmärke;
• kriitiline taristu (elekter, gaas, kütus) võib seiskuda;
• varustuskindlust ei saa tagada ainult turuloogika.

Raportis rõhutatakse vajadust:

• strateegiliste varude järele,
• energia- ja taristuprojektide julgeolekuekspertiisi järele,
• riiklikult juhitud koordineerimise järele.

5. Kaitsetööstus ja teadus-arendus

Raport on kriitiline selles osas, et:

• Eestil puudub terviklik kaitsetööstuspoliitika,
• teadus- ja arendustegevus ei ole seotud riigi kaitsevajadustega.

Raport soovitab:

• tugevdada kodumaist tootmist (droonid, laskemoon, sensorid),
• suunata teadus-arenduse rahastus riigi jaoks kriitilistele tehnoloogiatele,
• luua mehhanisme, mis tooksid tööstuse ja kaitseväe koostöö uuele tasemele.

6. Regionaalne juhtimine ja kriisikoostöö

Raporti üks olulisemaid organisatoorseid soovitusi: taastada regionaalne juhtimistasand, mis suudaks koordineerida riigijuhtimist kriisis ja sõjaajal.

Probleem:

• Praegu puudub juht, kes piirkondlikul tasandil juhiks tsiviili- ja sõjalisi struktuure ühiselt.
• Kohalikud omavalitsused on kriisideks halvasti ette valmistatud ja neile on jäetud liiga palju vastutust ilma pädevuse ja ressursita.

Raport soovitab:

• üles ehitada maakondlikud kriisistaabid,
• luua selged juhtimisliinid,
• tugevdada koostööd politsei, päästeameti, kaitseväe ja KOVide vahel.

7. Eetiline juhtimine ja moraalne vastutus

Raport on erakordselt tugev tooniga, mis puudutab:

• poliitikute vastutust,
• otsustamise läbipaistvust,
• strateegilise tasandi eetikat.

Peamine idee: riigi juhtimine julgeolekukriisis ei saa toimida, kui arvestatakse ainult poliitilisi mugavusi, populaarsust või parteidevahelisi arvestusi.

Raport rõhutab, et:

• otsustajate moraalne tase on osa riigi julgeolekust,
• vastutus peab olema selge ja reaalselt toimiv,
• juhtimisvead tuleb ausalt tuvastada ja parandada.

8. Hindamissüsteem – MOE/MOP

Raport soovitab kehtestada süsteemi, kus:

• riigi julgeolekupoliitika tulemuslikkust hinnatakse regulaarselt,
• kasutatakse mõõdetavaid indikaatoreid,
• tulemused esitatakse Riigikogule.

Praegu:

• puudub süsteemne tagasiside,
• strateegiad ei ole mõõdetavad,
• otsused ei pruugi põhineda objektiivsel hinnangul valdkonna toimivusele.

Kokkuvõte

Raport jõuab järeldusele, et Eesti:

• on teinud palju, kuid
• vajab põhjalikke reforme, et olla valmis halvenevaks julgeolekukeskkonnaks.

Vajalikud muutused puudutavad:

• strateegilist juhtimist,
• planeerimissüsteemi ja kaitsevaldkonna kultuuri,
• energiaturvalisust,
• elanikkonnakaitset ja mobilisatsiooni,
• regionaalset juhtimist,
• teadus- ja tööstuspoliitikat,
• ning poliitilise juhtimise eetikat