Jõulusõnum gümnasistidele ehk: “Kuus-seitse mõtet valgusest, mis tuli maailma”

 Head õpilased, õpetajad, lugupeetud praost — jõulud on jälle kohal. Mitte ainult kingikottidega, mitte jõulufilmi „Üksinda kodus“ või „Die hard 1 ja 2 ja 3“ näol. Mitte ainult piparkoogi aroomi, mis immitseb köögist koos hapukapsa lõhna ja verivorsti särinaga, vaid selle erilise tundega, mis mõni aasta on häiriv, teinekord pidulik, alati natuke ärev, aga mitte kunagi ükskõikne.  Jõulude keskpunkt ei ole lumi, jõuluvana ega isegi puhkus koolist, vaid lugu ühest inimesest, kelle nimi kõlab läbi sajandite: see nimi on Jeesus.

Järgmisel aastal tähistame meie kandi mehe Johann Köleri 200 sünniaastapäeva. Kas teate, et ta on joonistanud Jeesuse altarimaali Tallinna Kaarli kirikusse. Köler maalis fresko tasuta ning see võttis tal aega kümme päeva. Punastes ja sinistes toonides altarimaal valmis 1879 aastal, see on Johann Köleri suurim teos ning Eesti esimene monumentaalmaal. Pildil seisab Jeesus avatud kätega ja sinna juurde on kirjutatud „Tulge minu juurde kõik, kes te vaevatud ja koormatud olete...".

Üks isa läks kord oma 10 aastase tütrega Kaarli kirikusse ja küsis selle maali ees, et mida Jeesus ütleb. Tüdruk vaatas veidi ja vastas: „Six-Seven.“

Me teame, et see tähendab kõike ja mitte midagit. Mida see meile ütleb, võib-olla seda, et Jeesus on päevakorras ka täna. Või, et kui pea on tühi ja otsustada ei suuda, või kui kaalud millegi olulise üle ja tahaks kellegilt nõu küsida, on tema üks nendest, kes saab pakkuda nõu, abi ja lohutust.

Meil on sel aastal gümnaasiumis „Targa infootsingu ja selle rakendamise aasta.“ Kui ma palusin AI-l teha teile, gümnasistide, seda jõulukõne just six seven ja Jeesus võtmes, siis pani ta mulle ette “Kuus-seitse mõtet valgusest, mis tuli maailma”

Toon siin ära nendest viis ja lisan omapoolse mõttearenduse AI pakutud teemadele. Esimene mõte oli: Jeesus sündis väikestes oludes, et suured ei oleks kunagi hirmutavad. 

Minu tõlgendus sellele mõttele on, et Jeesusel ei olnud uhket paleed, vaid sünnikohaks oli laut. Võib-olla on see meeldetuletus, et elu ei pea algama täiuslikult, et olla tähenduslik. Suured lood sünnivad sageli tagasihoidlikes kohtades. Ka sinu oma, kes sa täna õpid Suure-Jaani gümnaasiumis võid sattud panka juhtima, nagu teeb seda meie kooli vilistlane, Margus Rink, või saada akadeemikuks, nagu Marco Kirm, või olla diplomaat, nagu Jaanus Kirikmäe, või olla lihtsalt IT geenius, nagu Argo Mändmaa. Ainult taevas on teile piiriks.

Teine mõte oli: Jeesus tuli ilma mürata — nagu valgus, mis lihtsalt süttib. Jõulutäht ei plahvatanud. Inimesed ei ärganud äikesetormi peale. See oli vaikne sünd. Vahel juhtub ka sinu elus kõige tähtsam just siis, kui keegi ei plaksuta. Sisemine valgus ei tee lärmi. Äratundmine, teada saamine, aru saamine tuleb ilma pauguta ja esmalt teie peades ja südametes. 

Kolmandaks, Jeesus tõi mõtte: iga inimene on väärtuslik. Karjased — tolle aja ühiskonna kõige tavalised ja nähtamatud inimesed — olid esimesed, kes tema juurde kutsuti. See ütleb: suurus ei sõltu sellest, kui palju sul on, vaid sellest, kes sa oled. Mitte keegi ei ole “liiga tavaline”, et teda mitte märgata.

Neljandaks mõtteks oli: Jeesus näitas, et armastus on tugevam kui hirm. Teil, noortel, kes te alles maailma avastate on kindlasti palju hirmusid. Ka minul oli teie vanuses palju hirmusid, kartsin, et ma ei meeldi piisavalt oma tüdrukule, kartsin, et kukun eksamilt läbi. Kartsin hinnanguid oma tegudele, välimusele. Hirm teeb meid väiksemaks, tahaks peitu pugeda,… aga olles armunud olete suurejoonelisemad, suuremeelsemad, rõõmsamad. Jõulud tuletavad seda meelde, et on armastuse aeg, aeg olla rõõmus, aeg olla suur.

Viimase mõttena kirjutas AI mulle, et  Jeesus ei peljanud pimedust — ta lihtsalt süütas valguse. Talvine pööripäev, päevade pikkuse muutumise aeg, on loodusseadus. Ilus on see mõte, et me ei tähista valgust siis, kui päike kõrvetab, vaid siis, kui me seda kõige rohkem vajame. Tea, et jõululoo sõnum pole, et “ole kogu aeg rõõmus”, vaid “valgus tuleb ka pimedusse.”

Selle pimeduse ja valguse mõtte peale tuli mul meelde veel üks lugu. Ma ei tea kas see on tõsi või väljamõeldis, aga see kõlab järgmiselt. Üks üliõpilane esitas kord küsimuse: „Professor, kas külm on olemas?“ „Mis küsimus on? Muidugi on. Kas teil pole kunagi külm olnud?“ 

Noormees vastas: “Tegelikult, härra, külma ei eksisteeri. Füüsikaseaduste kohaselt on see, mida me külmaks peame, tegelikult soojuse puudumine. Inimest või eset saab uurida, et näha, kas sellel on energiat või see edastab seda. Absoluutne null on kuumuse täielik puudumine. Kogu aine muutub inertseks ja ei suuda sellisel temperatuuril reageerida. Külma ei eksisteeri. Selle sõna lõime selleks, et kirjeldada oma tundeid, kui kuumust pole.“

Õpilane jätkas. “Professor, kas pimedus on olemas?” Professor vastas: “Muidugi on.” Õpilane vastas: “Te eksite jälle, söör. Pimedust pole samuti olemas. Pimedus on tegelikult valguse puudumine. Me võime uurida valgust, kuid mitte pimedust. Saame kasutada Newtoni prismat, et lagundada valge valgus mitmeks värviks ja uurida iga värvi erinevaid lainepikkusi.

Te ei saa pimedust mõõta. Lihtne valguskiir võib tungida pimeduse maailma ja seda valgustada. Kuidas aru saada, kui pime ruum on? Mõõdate, kui palju valgust esitatakse. Pimedus on mõiste, mida inimene kasutab kirjeldamaks, mis juhtub siis, kui valgust pole.“

Lõpuks küsis noormees professorilt: „Härra, kas kurjus on olemas?” Seekord kõhklevalt vastas professor: „Muidugi. Me näeme teda iga päev. Vägivald inimeste vahel, paljud kuriteod ja vägivald kogu maailmas. Need näited pole midagi muud kui kurjuse ilming.“

Selle peale vastas õpilane: ”Kurjust ei eksisteeri, härra, või vähemalt pole seda tema enda jaoks. Kurjus on lihtsalt Jumala puudumine. See on nagu pimedus ja külm, inimese loodud sõna Jumala puudumise kirjeldamiseks. Jumal ei loonud kurja. Kurjus on tingitud armastuse puudumisest inimese südames. See on nagu külm, mis tuleb siis, kui soojust pole, või nagu pimedus, mis saabub siis, kui valgust pole.“ 

Selle üliõpilase nimi oli Albert Einstein. Vot selline lugu,.. kurjus on armastuse, soojuse, valguse ehk usu puudumine. Ükskõik mida selle uskumise all me ka ei mõtle. Usku jumalasse, või usku iseendasse või usku millessegi muusse.

Lõpetuseks vaadake järgmine kord, kui keegi ütleb „six seven“, siis võib-olla ta tegelikult kutsub Jeesust appi ja annab talle võimaluse teed juhtida. Jõuluajal on see igati sobilik, mõelda sellele, tema peale, kes on kunagi kutsunud kõiki enda valgusesse, kõiki, kes te vaevatud ja koormatud olete. 

Usun, et valgus süttib igas inimeses, kes teeb ühe väikese heateo. Kes lepib. Kes märkab sõpra. Kes ei jäta kedagi üksi. Jõuluvalgus ei ole kaugel — see on seal, kus sina selle põlema paned.

Võib-olla on jõulud palju rohkem kui püha lugu. Võib-olla on see kutse: “Ole valgus.” Mitte täiuslik. Mitte vali. Lihtsalt päris.

Rahulikku jõuluaega teile kõigile. Aitäh!