Sõduri kõige olulisem omadus

 Üks sõduri kõige olulisem omadus on see, et sul peab õnne olema. Sa võid olla püstiloll ja saamatu, aga kui sa olen niinimetatud õnnetähe all sündinud, siis laheneb kõik sinu kasuks. Samas sa võid ihaleda, soovida ja töötada millegi nimel, käia pea peal, minna üle laipade jne., aga ikka sa ei saavuta seda mida soovisid. 

Vaatasin 15 septembri ETV saadet Impulss, kus Vello-Veiko Palm elas välja oma solvumist Hanno Pevkuri peale, sest viimane oli see, kes valis kaitseväe juhatajaks Palmi asemel Meriloo.  Palm oli ju kõik teinud selleks, et ise see post hõivata. Ta oli ju koos Terrasega nende otsuste tegija, kus kaitsevägi muudeti kahe brigaadi suuruseks, viies Vello-Veiko jaoks konkurentsist välja üle saja vanemohvitseri ja andis võimaluse noorele kolonelleitnandil jõuda oma õnnetipule lähemale. Tema isiklikust ambitsioonist juhitud ponnistused, ei tipnenud nirvaanaga. 

Näide sõduriõnnest on samas Herem Martini saamine kaitseministriks. Mina pean Heremit passiivseks tiksujaks, kel puudub initsiatiiv, kes liigub vooluga kaasa, seda nautides ja kiites. Seepärast olin tõsiselt üllatunud, kui noor pensionär otsustas ministriks hakata. Eks natuke on seda otsust vastu võtta mõjutanud elutempo langus, mis koos pensioniga saabus, teisalt on ego saanud piisavalt kõditatud, kui sõbrad sind isegi presidendi kandidaadiks pakuvad. Vaadates ajajoont ja intervjuusid enne ministri ametisse astumist, siis ilmneb, et Herem on kergelt mõjutatav, Martin räägiti pehmeks.  

Tegelikult tema läbikukkumise oht on ju väike, poole aastaga ministeeriumis suurt midagi ära ei tee, hiljem saad alati öelda, et ei antud piisavalt aega. Samas ministri palk on ju kena täiendus ilusale kindrali pensionile. Lisaks oled hea topis Reformiparteile. Nemad saavad Heremi populaarsust enda kasuks ära kasutada ja peale parlamendi valimisi, kus peale e-valimiste tulemuste avaldamist, nad taas saavad arvestatava koguse hääli, on ka Martinil võimalus parlamendis maanduda. Win-Win igal juhul.     

Mina usun, et tõe kriteerium on aeg. Eesti keeles kutsutakse hasartmänge õnnemängudeks. Oleme Eesti arenguga mänginud pikka õnnemängu. Õnn ja tõde ei ole samad asjad. Õnn saab ükskord otsa ja siis tuleb silmitsi seista tõega.     

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Jalutades Riia vanalinnas, soovitus turistile 1

Miks peaks Johann Köler eestlastele olema oluline ka tänapäeval?

Jalutades Riia vanalinnas, soovitus turistile 2