Madridi tulem ja segadus kv juhtimises

Madridi tippkohtumise kõige suurem tulemus oli Soome ja Rootsi liitumine alliansiga. Rõõm on suur, sest tänu sellele on meil nüüd Eestis lihtsam kaitsta. Nende riikide võimekused ja territooriumid saavad olema NATO kaitseplaanide legitiimne osa.

Eesti sai oma territooriumile NATO diviisi staabi, eeldatavasti ka Läti ja Leedu. Segadus mille meie peaminister külvas oma väljaütlemisega NATO plaanides ette nähtud võimalusega Eesti vallutamise kohta 180-ks päevaks Venemaa poolt, näitas meie välisministeeriumi, kaitseministeeriumi ja peastaabi tegemata jätmisi. Kes küll jättis peaministri briifimata või tegi seda puudulikult?

Paistab, et NATO kursustel on meie ametnikud ja ohvitserid vist pannud rõhu rohkem õllejoomisele, kui struktuuri ja protseduuride tundma õppimisele, või on tõesti vastasvõistkonna käsi ikka veel meie süsteemides kõvasti sees? Kahju on tõdeda, et enamus NATO struktuurides teeninud vanemohvitseridest lastakse kerge käeliselt pensionile, nii pole ka kompetents NATOst veel peastaabis juurdunud. Eks kõik algab ka juhist, sest pole ju ei kaitseväe juhataja ega asetäitja, staabiülemast rääkimata NATO strateegilistes staapides teeninud!

Ma väidan, et me Madridis suurt midagi ei saavutanud peale segaduse tekitamise. Laskumata NATO kaitseplaanidesse võiksime vaadata NATO kodulehte, kus on kirjas NRF (NATO Responce Force) kirjeldus. Selles on öeldud, et NATO-l on lahinguvalves vaheldumisi 9 korpust, kelle ülesandeks on valmisolek ka  intensiivseks sõjategevuseks. Viimane õppus näitas, et sõjateatris ollakse kohal oma eelväega 2 päeva jooksul (kaitseplaane tehes tõdesime, et lennuvägi reageerib veel kiiremini). Tegelikult isegi see 2 päeva on meelevaldne, sest eelhoiatus peaks tagama vägede eelpaigutuse juba enne sõjategevuse algust. Olgu siinkohal selgituseks öeldud, et korpus (1 korpus 30 000 kuni 60 000 meest) on suurem kui diviis (1 diviis enamasti 10 000, aga ka kuni 30 000 meest) ja diviis on suurem kui brigaad (1 brigaad on enamasti 3000, aga ka kuni 5000 meest). Eesti kaitsevägi koosneb 2-st brigaadist ja kaitseliidust ehk siis ei anna diviisi mõõtugi välja. Lisaks on meil veel reservis 90 000 meest, aga nende juhtimiseks on vaid maksimaalselt kompanii juhtumisvõimekus. Kogu see kaeblemine 180 päevasest okupatsioonist NRF valguses on minu hinnagul üks suur ebakompetentsuse ja strateegilise kommunikatsiooni apsakas ja segaduse külvamine, mis vähendas meie tõsiselt võetavust. 

Nüüd siis luuakse Eestisse NATO diviisi staap?!?! Kas need staabid on loodud täiendavalt korpustele, kellele nüüd kirjutatakse juurde territoriaalne vastutus või tulevad nad rahvuslikest korpustest? NATO korpused on olnud enamasti rahvuslikud. Kas see tähendab ühe Poola või Briti kindralmajori saabumist Eestisse, kes hakkab siis Eesti kaitseväge kamandama, kuna Terras tegi sellise pisikese struktuuri ja Herem ning Palm ei saanud kamandamisega hakkama? 

Huvitav on tõdeda, et britid, kes käisid aastaid tagasi välja väga kiirelt reageeriva korpuse idee on Eestis NATO kontingendi juhtriigiks oleku ajal suutnud kohale tuua kõige väiksema väekontingendi (2200 meest), võrreldes seda Lätis baseeruvate kanadalaste (4000 meest) ja Leedus paiknevate sakslaste juhtitud koalitsiooni (3700 meest) suhtes! Kurb on tõdeda, et Eestisse ei tooda ka õhukaitse võimekust, vaid see viiakse Lätti. Selle eest saab olema meil nüüd diviisi staap.

Lisaks üheksale korpusele on nüüd NATO-l veel Rootsi brigaadid, koos väga tugeva sõjatööstusega ja Soome väga hea relvastuse ja väljaõppega diviis, ...F-18-test rääkimata. Küsimus on, kuidas neid võimekusi efektiivselt juhtida, et oleks rahvuslikud huvid ja sõjalised ambitsioonid kaetud selles kollektiivkaitse raamistikus! Mis saab NRF-st peaks ajakirjanikud küsima. Täna tunneme rõõmu Soome ja Rootsi liitumise üle. See teeb Eesti kaitsemise lihtsamaks, annab vajaliku strateegilise kaitsesügavuse, mille puudumise üle ennemasti paljud Lääne kindralid ja strateegid kaeblesid.