Me peame õppima ukrainlastelt, ennem kui hilja!

 Raudse eesriide kukkumine tõi riigikaitse arendustesse uued tuuled. Arvati, et külm sõda on läbi ja maailma rahu on saabunud. Armeede ülesandeks nähti pigem ÜRO rahutegemise operatsioonide läbiviimine.

Selleks enamus riike hakkas arendama ekspeditsiooniüksuseid, keda oleks võimalik kasutada ükskõik mis maanurgas maailmas. Lääne nõunikud, kes vabanenud idaeuroopa riikide kaitseministeeriumi ametnikke juhendasid propageerisid palgaarmeel põhinevat riigikaitsemudelit.

Läti ja Leedu loobusid ajateenistusest ja läksid üle palgaarmeele.

Eestis hoiti pikalt pea selge, sest kaitseväe juhid said aru, et väikeriigil on võimalik idast tulevale ohule vastu seista vaid kõiki oma ressursse mobiliseerides. See seisukoht pani suure pinge kaitseväe juhtidele, kellel tuli kogu aeg selgitada miks selline lähenemine tarvilik on.

Seda kuni aastani 2013, mil uus juht, kes oli haritud Lääne sõjakoolis ja kes oli omaks võtnud sealse ekspeditsiooniarmee kontseptsiooni otsustas ka Eestis alustada ressursside optimeerimist. Ärile orienteeritud poliitikutele see idee väga meeldis, sest nii vabanes taas hulk vahendeid mida niigi kallis riigikaitse kasutas ja nii on tänaseks Eesti riigikaitse juhtimine planeeritud 2 brigaadi ja kaitseliidu malevate raames. Selle lammutustöö eest pani eelmine president 4 tärni noore juhi õlgadele, mis nii väikese armee puhul on isegi Aafrika riikides ennekuulmatu.

Gruusia sõda oli esimene hoiatus mida paljud lääneriigid ignoreerisid. Ukrainas alanud sõda 2014 aastal, mida paljud kutsusid hübriidsõjaks, pani taas rohkem mõtlema riigikaitsele. Leedu taastas ajateenistuse, mida meie tegime? NATO heidutusplaan käivitus, liitlased tulid Eestisse, aga mida meie tegime oma võimekuste tõstmiseks?

24 veebruar 2022 algas sõjas järgmine etapp, kus Venemaa laiendas oma ründerelvade tegevust üle kogu Ukraina. Kannatada saavad tsiviilobjektid, pommitatakse koole, haiglaid, elumaju, teatreid, vallutatakse elektrijaamu ja tehaseid. Mis on meie tegevus nende õppetundide raames Eesti riigikaitse arendamiseks. 2013 algatatud liikursuurtükkide saabumine riiki viibib veel 2 aastat! Peale pikka peastaabi vastuseisu surusid poliitikud läbi võimsamate relvasüsteemide ostmise! Ennekuulmatu, et meie oma kindralid võitlevad kaugemale laskvate relvade hankimise vastu! Tsiviilkaitsest räägitakse ikka veel ääri-veeri!

Ukraina sõda näitab, et territoriaalkaitse on ainuõige lähenemine riigikaitsele. Mõnikord tuleb asulaid kaitsta ilma tsentraalse juhtimiseta, nii nagu kaitsti Harkovit. Kahest brigaadist ei piisa Eesti kaitsmiseks, vaja on taastada juhtimine veel kolmele brigaadile ja selleks tuleb taastada kaitseringkonnad sellise kujul nagu need olid planeeritud kindral Laaneotsa poolt. Veel on võimalus tagasi kutsuda need lahkunud vanemohvitserid ja nende abiga taastada ka unustusse vajunud tsiviilkaitse korraldamine. Samuti tulen kaitseväe staabi asemel taastata kaitsejõudude peastaap, et paremini ühendada sõja ajal kõiki võimekusi mis meil on.

Me peame õppima ukrainlastelt, ennem kui hilja.