Johann Köler 198

Täna tähistame siin meie kandi mehe Johann Köleri 198-ndat sünnipäeva. Ta on ESIMENE Eesti soost akadeemilise kunstiharidusega maalikunstnik.

Köler sündis 1826. aastal Viljandimaal Vastemõisa vallas Kööbra talu saunikute Kai ja Peet Köhleri seitsmenda lapsena.

Ta on mees, kes peaks olema eeskujuks ja innustuseks kõikidele meile. Tagasihoidlikest oludest  pärit laps, tänu oma töökusele, visadusele, tagasihoidlikkusele, aususele ja andele sai AKADEEMIKUKS.

Ta kuulus oma valdkonna eliidi hulka, liikus ringi maailma vägevate seas, õpetas Vene tsaari Aleksander II lapsi. Reisis maailmas ringi, elas Roomas, Pariisis ja Viinis, külastas Genovat, Firenzet, Milanot, veetis aega Hollandis, Belgias ja Saksamaal. Tõeline maailmakodanik. Täna öeldakse sellise haardega inimese kohta TEGIJA.

Kõike seda nähes , tehes ja kogedes ei unustanud ta kunagi kodukanti, ei unustanud Eestimaad. Ta inspireeris oma sõpra Carl Robert Jakobsoni kirjutama esimest isamaalist kõnet. Ta oli mees kes aitas luua Eesti kirjameeste seltsi, kes algatas vanavara kogumise muuseumidele viies Viljandimaa rahvariided Peterburi muuseumi, oli Eesti ärkamisaja IV laulupeo peopresident, kuulus Eesti Aleksandri kooli loomise peakomiteesse. Ta aitas kaasa Liivimaa talupoegade kaebekirjade jõudmisele valitseva Vene tsaari ametnikeni, juhtis need mööda Balti mõisnike kadalipust. Oli ajalehe Sakala ilmuma hakkamisel toeks nõu ja rahaga,  ta oli eestluse kandja Peterburis.

Balti Saksa ajakirjanik Pezold kirjeldas Kölerit tema noorusaastail, kui kirglikku inimest, kes alati valmis vaidlema rahvuslikel ja sotsiaalsetel ainetel. Teine Köleri kaasaegne ja sõber, riigiametnik Bollmann nimetas Kölerit haruldaselt ausaks ja otsekohese meelega hääks inimeseks. Kõikumatu tõe-ja õigusearmastus, kindel meel, soe osavõtmine kaasinimeste käekäigust, südamlik lahkus ja ohvrimeel, mis alati valmis ligimest aitama,  need olid Johann Köleri päämised iseloomu omadused. Ta suhtunud võrdse otsekohesusega nii suursugu isikutesse kui ka kõige lihtsamasse talupoega. Ta aateline mõtteviis olnud põhjuseks, et ta liiga kergesti usaldanud kaasinimesi, millist asjaolu mitmedki tarvitanud kurjasti ning sellega valmistanud talle palju tuska ja meelepaha. 

Vaatamata mõnede kaasmaalaste kadedusest tingitud tagasilöökidele, suutis Johann Köler kirjutada ennast Eesti ja maailma maaliajalukku oma tegude ning teostega. Tema loodud altarimaalid kaunistavad kirikuid Tallinnas ja Võnnus. Portree, olme ja maastiku õlimaalid ripuvad paljudes muuseumides ja erakogudes üle maa. Tema rahvuslikud algatused on meil teada ja elavad tänagi.

Juba oma eluajal oli Köler abistajaks ja eeskujuks paljudele eesti soost kunstnikele ning suurkujudele nagu Karl Robert Jakobson, Jakob Hurt, Kristjan Raud, Karl Maibach, Ants Laikmaa. Ka see ausammas siin on tehtud ühe eesti suurkujuri, Amandus Adamsoni, poolt kes olles äsja Peterburis akadeemia lõpetanud noor kunstnik oma esimese suurtöö, pirnipuust nikerdatud pildiraami, tegi Johann Köleri maalile "Andke keisrile, mis keisri kohus ja Jumalale, mis Jumala kohus". Kahe eestlasest kunstniku ühistöö kingiti Eesti seltside poolt 1883. aastal keiser Aleksander III-le tema kroonimise puhul. Selle kuju voolis Adamson 12 aastat peale kunstniku surma.  

Johann Köleri viimane soov oli tulla puhkama kodukandi mulda, sellesama kiriku kõrvale, just siia kus me seisame täna. Selline truudus oma maale ja rahvale on imetlust väärt.

Tänasel sünnipäeval austame seda meie valla, meie Eesti ja maailma suurmeest  ning võtame eeskuju tema ausast meelest, headusest, otsekohesusest ja oleme alati valmis seisma õiguse eest ning ülekohtu vastu, ja olgu meil alati kindel meel oma ande arendamisel ning unistuste saavutamisel. 

Elagu Eesti!

(kõne esitatud 08.03.2024 kell 09.00 Köleri hauale kogunenud kohalikele kunstiaustajatele)