Igal oma mihklipäev

Olen peale kaitseväest lahkumist 2017 aastast alates saanud avameelselt rääkida sellest kahjust riigikaitsele mille korraldas Riho Terras. Martin Herem oli Terrase poolt valitud mantlipärija kellest teati, et tal pole julgust ega viitsimist eelkäia reformides muudatusi teha. Tegemist ju vaikse tiksujaga. See omakorda tõi võimule ambitsioonika Palmi, kes vanematele olijatele on meelde jäänud kui üks lakkamatu vinguja-viriseja. Tema tagasikutsumist Soome sõjakoolist isegi kaaluti, omal ajal. Kuperjanovi pataljoni praktikat poiss ei suutnud läbida, saadeti metsalaagrist koju.

Ülejäänud tänased kindralid, istusid nagu kuldid rukkis või isegi olid Terrase meeskonnas kui Kaitsejõudude Peastaap muudeti kaitseväe peastaabiks ja seejärel kaotati ringkonnad, maa ja mereväe staabid, seetõttu saavad nüüd sõna ajakirjanduses enamasti vaid Palmi ja Heremi ülistajad. Kaitseministeeriumi tänaste ja endiste ametnike kiidulaul Palmi suunas on minujaoks piinlik. 

Olen juba kirjutanud Terrase pattudest, aga millega Palm on silma jäänud? Viimane uudis mida kuulsin, on see, et peastaabil pole enam sidepataljoni toetust. Viimane on viidud Palmi diviisi koosseisu.  Terrase idee oli, et iga väeosa mobiliseerib ennast ise. Isegi kui peastaabile on määratud kriisi korral reservist tulev sidepataljon sidealast toetust korraldama, siis jääb ebaselgeks kes viib läbi mobilisatsiooni, sest kaitseliidu mobilisatsioonimeeskonnad ju lõhuti Terrase reformiga. Jääb loota, et need on nüüd taastatud, milles ma siiski nii kindel ei ole, sest ühes oma varasemas artiklis kirjutasin kuis kaitseliit on jäänud enesekeskseks ja tegeleb vaid oma liikmeskonna ning püüab vaid oma siseseid väljakutseid lahendada. Selleeest sai Palm hiilata,...ja Herem ning Mõts vaatasid seda pealt. Kurb! 

Ja nüüd kirjutab Terrase sõber, endine kaitseministeeriumi kantsler Vsevjov, et Palm lõi reaalsed võimekused, ...enne oli kõik paberil!!!! Vsevjov pole vist siiani aru saanud, et meil on reserv armee, kus enamus üksuseid mobiliseeritakse, sellepärast ongi vaja nende reservide üle arvestust pidada "paberil"! Paljude poliitikute ja kaitseministeeriumi ametnike märg unistus luua palgaarmee Eestis kukkus kokku 2014, kui Ukrainalt võeti ära Krimm! Eesti suudab agressioonile vastu seista vaid siis kui panustab kogu ühiskonna kaasamisele ning heade liitlassuhete hoidmisele. Kahjuks ei ole paljud arvamusliidrid seda oma eksimust siiani suutnud tunnistada!!

Seda, et personaliohvitseri kohad kaotati ja anti ülesanne sõjaväelaste karijääri planeerimiseks tsiviilasutusele on üks rumaluse piirituse mõõde. Nii planeerivad meie ohvitseride kandidaate toredad ametnikud, kel sõjaasjandusest ettekujutus vaid läbi mängfilmide ja raamatute. Ka Merilo ei ole teeninud NATO staabis, ehk peale 33 aastat iseseisvust me ei suuda ette valmistada paksust ja vedelast läbi käinud ohvitsere. Lahinguväljal kus on Sul ainukäsuvõim, kus on Sinu meeskond, kus on vaenlane teada, on lihtsam läbi lüüa kui staabis kus on eri kultuurid, erinev keeleoskus, erinevad staabiprotseduurid jne, seal ellu jäämiseks peab olema diplomaat ja strateeg. 

Palmi kontole peab kirjutama ka kaitseväe orkestri kaotamise. Olles lähedastes suhetes Eesti muuskaärimeestega viidi tema kaudu ellu isiklik viha ja kadedus puhkpilli orkestrantide ja tema juhtide vastu. Seetõttu on arusaadav Pevkuri otsus Palmi mitte esitada kaitseväe juhataja ametkohale. Juhatajal on palju tseremoniaalseid ülesandeid, nii nagu ka orkestril. Raske oleks neil koos olla ühisel pildil/üritusel, kui üks vihkab teist. 

Kaplanaadi kaotamine on järgmine Palmi ja Heremi saavutus. Jumalale lähedamal seisvaste meeste alandamine paistab on jumalale meelepärane, ...võib-olla siiski mitte päriselt. Herem lahkub varem postilt ja Palm jäi oma unistusest ilma. Jumal on aeglane, aga õiglane.

Rahvusvahelisel areenil õnnestus Palmis diviisi ülemana minna raksu oma välismaalastest alluvatega. Millegipärast sel ajal kui lätlased ja leedukad said liitlastelt lubaduse luua NATO baasid oma maale, meie sellest loobusime. Nii me vedasime taas alt kolme Balti riigi koostööd ja tegime jälle teistmoodi kui naabrid ja ega meie heidutus sellest tugevamaks ei muutunud. See, et britid Eestist oma üksused ära viisid, võib vaid spekuleerida, et selles oli ka Palmi tüli "teene".    

Tänu Terrasele, Palmile ja Heremile on kaitseväest lahkunud palju häid ohvitsere. Olin hiljuti Pevkuri korraldatud üritusel, kus tunnustati riigikaitsesse pikaajaliselt panustanud inimesi. See oli esimene kord kus ma sain ka mingi tänu tehtud töö eest. Samas oli Estonia saal täis, viiekümnendates meest/naist kes võiks veel panustada riigikaitsesse. 

Nüüd saavad Palm ja Herem ise olema noored töötud penskarid. Karma on ...