Eesti riik, quo vadis?

Mis on riik? Territoorium, inimesed ja kokkulepped mis on seadustega raamitud ehk võimu teostamine. Kuidas sõlmitakse kokkuleppeid ja vormistatakse seaduseid? Selleks peab olema ühtne arusaamine ja ühtne mõistmine. Kuidas kõige lihtsamalt saadakse üksteisest aru? Vastuseks on, et rääkides ühtselt arusaadavat keelt. 

Vana kreeka definitsioonist lähtuvalt moodustab riigi rahvas, kellel on ühine keel, kultuur ja ajalugu. Meie põhiseaduse preambulas on kirjas, et Eesti riik on loodud eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimiseks läbi aegade. Kahjuks on järjest enam ja enam Eestis neid asutusi ning kohti, kus eesti keelega enam hakkama ei saa. Teenindav personal räägib enamasti vene või mõnes muus keeles. Meelde tuleb artikkel kus meditsiiniõde lahkus töölt, kuna ta ei saanud venekeelses kollektiivis enam hakkama. Sama on juhtunud ka õpetajatega mitmes Tallinna lähedases koolis. Ise sain kogemuse  vanalinna restoranis, kus teenindaja palus mul muus keeles ennast selgeks teha ja ladusalt teenindas kõrvallauda tulnud hispaanlasi nende emakeeles. 

Huvitav on see, et tööandjad tegid ettepaneku valitsusele, et keelenõudeid tuleks lihtsustada! Kas ettevõtjad siis tunnevad ennast nii kindlalt Eesti riigis, või on neil riigist poogen? Kui ma sõjaväes olin siis käivitasin eesti keele kursused vene poistele, kuigi see ei olnud minu ülesanne, aga ma tahtsin, et nad kiiremini käsud ja korraldused selgeks saaksid. Miks ettevõtjad ei võiks oma töötajaid siis oma kulu ja kirjadega eesti keelseks koolitada, kui neil nii suur tööjõu puudus on? 

Tööpuudusest niipalju, et olin just 2 aastat töötu ja oleksin nõus iga tööga, aga ei  saanud ühtegi pakkumis, ...enamasti olin liiga vana või üle- või siis alakvalifitseeritud. Ma pigem väidan, et Eestis tööjõu puudust küll ei ole. 

Keelenõuete täitmise probleem eksisteerib. Keegi ei vastuta, keeleamet reageerib vaid kaebustele, see tähendab nõuete täitmist tegelikult ei kontrollita ja kui keegi ei kontrolli, siis ega keegi ei täida. Kokkuvõtvalt võib öelda, et Eesti riik on keele nõudmisi kehtestades läbi kukkunud.

Teine riigi sammastest on seadused. Kas meil on seadustega kõik hästi? Meenub kohe Tallinna sadama afäär, kus rahva õiglustunne sai tugeva löögi, kui altkäemaksu võtnud riigiettevõtte juhid ei saanud isegi sümboolset karistust oma tegude eest. Omast kogemusest mäletan JOKK skeeme kui ohvitsere kaitseväest minema saadeti.

Seadusest tulenevalt on Eesti piirivalvele antud ülesanne kontrollida Eesti piiri, sealhulgas ka mere piiri. Mis vahendid on meie piirivalvel selle teostamiseks? Põhimõtteliselt meie piirivalvurid jälgivad meie mere piiri, selle kontrollimiseks vahendeid napib. Sama on meil olukord õhupiiriga, õhupiiri me vaatleme ja kontrollime liitlaste abiga, kelle põhifookus on naabrite sõjalennukitel, mitte narkot või inimkaubandust teostaval väikelennukil, kes maandub kuskil Alutaguse laane heinamaal. 

Kas võib siit teha järelduse, et riigikeelt meil ei järgita, seaduseid täidame valikuliselt ja territooriumi tegelikult me ei kontrolli?

Kas se ei viita sellele, et Eesti on failed state, ehk riigina läbikukkunud?   

Interneti definitsiooni alusel failed state ehk läbikukkunud riik on riik, mis on kaotanud oma võime täita peamisi eluliselt vajalikke ja julgeoleku funktsioone, tal puudub kontroll oma territooriumi ja piiride üle. Läbikukkunud riigi ühised tunnused hõlmavad valitsust, mis ei ole võimeline koguma makse, ei suuda korraldada õiguskaitset, tagada julgeolekut oma kodanikele, ei kontrolli oma territooriumi. Tal puuduvad vahendid ametnike ja infrastruktuuri ülal pidamiseks. Sellises riigis lokkab korruptsioon ja kuritegevus, sisse rändab suur hulk pagulasi ja toimub elanikonna tahtmatu ümberpaiknemine. Riigis toimub järsk majanduslangus ja välised riiklikud ning valitsusvälised organisastioonid sekkuvad kohalikku poliitikasse, lõpuks toimub sõjaline sekkumine nii väljast, kui sisemise opositsiooni poolt.

Õnneks Eestis olukord nii katastroofiline ei ole, samas on mitmeid märke, et me liigume selles suunas. Territooriumi kontrollist juba rääkisin, kui lisada siia veel vahejuhtum, kus naaberriik korjas üles Eesti piiripoid ja seda meie piiri-ja politseiametnikud ei julgenud või ei lubatud takistama minna, on asi naljast kaugel.

Maksude kohapealt saan tuua näite ajast mil olin töötu, sõitsin paar kuud BOLT taksot. Kiirelt sai mulle selgeks, et tegelikult lõhun seda teenust pakkudes oma autot ja kasumit tegelikult ei teenigi. Olen nüüd peale seda ikka kasutanud BOLTI teenust, sest see on odav. Muukeelsele taksojuhile avaldasin ka arvamust, et ega see kasum suur ei ole. Tema vaidles vastu, ütles, et tema küll mingeid makse ei maksa oma kasumi pealt!!?? Detaile ta ei avaldanud, aga järjekordselt sain aru, et maksud on nõrkadele (loe ausatele). Kas mittekodanikud ei peagi makse maksma? Sama teevad ju Eestis tegutsevad Rootsi pangad, maksavad makse siis kui ise tahavad? 

Korruptsiooni kohapealt on mind alati imestama pannud asjaolu, et meie ei nimeta oma ärimehi, kes rahaga poliitikat mõjutavad oligarhideks. Nii on vaikselt vaiba alla pühitud "ämma rahade" skandaal, KAPO ei suutnud veteranpoliitiku vene rahapesu tõestada, kaitseväe juhataja suunab alluvad suurt soomukite hooldamise tehingut sõlmima ja läheb siis peale ametiaja lõppu sinna firmasse tööle!

Eks võib öelda, et olen välja otsinud üksikjuhtumid ja kiuslikult need siia kokku kogunud. Olen ka ise öelnud, et Eesti on paremini kaitstud kui kunagi varem, ning meie rahval läheb hästi. Samas tuleb tõdeda, et mitte kõik ei ole saanud sellest eduloost osa. Oleme liiga teinud nõrgematele, neile kes elavad maakohtades, neile kelle tervis ei ole kõige parem, et enda eest ise seista, neile kellel ei ole niipalju võimalust enda eest seista.

Selleks, et Eesti edasi kestaks ei tohi me lasta ülaltoodud asjadel saada osaks meie igapäeva elust vaid peame korruptsiooni, saamatuse vastu ja seaduste täitmise eest võitlema. Päriselt.