Haldusreform, järjekordne kobarkäkk ehk tahtsime, et oleks parem, aga edasi läks veel halvemini!

Tuleb tunnistada, et Eesti haldusreform teenib ainult ühte eesmärki, so tuua inimesed tõmbekeskustesse ning maaelu välja suretada. Nüüd on meil linnad kus pole enam linnapeasid ja maakonnad mida nimetatakse linnadeks. Paistab, et eesti keeles peame ümber defineerima linna kui termini ja linnapea ameti üldse jätma Tallinna eripäraks. 

Linnastumine on ülemaailmne trend ütlete. Kas me peame kõike trende järgima? Kas riik peab järgima vaese India või Afganistani mudelit ja tooma inimesed ühte kohta, kus saab neid lihtsamalt teenindada ja kontrollida. 

Paistab, et selle eesmärgi nimel oleme lõhkunud toimiva riigi arengumudeli ja täna peame makse ning koormisi tõstma. Varem suutsid vallad koole üleval pidada, õpetajatele isegi preemiat maksta, nüüd ei suudeta enam kombinaatkoolides korralikku toitlustamist korraldada, raha jääb puudu. Seda vaatamata sellele, et pidevast kokku tõmbamisest Eesti riigi eelarve muudkui kasvab.

Selline tunne, on et ratsionaliseerijate armee on riigipumba juurde võimule saanud. Kogu 30 aastat on toimunud protsess, kus on vähendatud, õgvendatud, koondatud, lühendatud, tsentraliseeritud jne. Selle asemel, et arendada, kasvatada, harida, külvata, laiendada.  

Kui riik hakkas sulgema ja seejärel allesjäänuid vallamaju liitma, anti kohalikele sõnum, et see koht pole perspektiivne, meie toimetame kusagil mujal. Nii hakkaski kohalik aktiivsem elanikkond neid teisi kohti otsima ja sinna liikuma. Eriti suur mujale liikumine toimus 2009 kriisi tagajärel, kui 100 tuhat eestlast läks Soome tööle. Tänaseks on 50 tuhat tagasi tulnud, aga enam mitte oma maakoju vaid jäänud tõmbekeskusesse. 

Riik on kolmkümmend aastat andnud sõnumi nii elanikele kui ettevõtjatele: "Maal ei ole mõistlik elada, meil ei jätku raha teile teenuseid pakkuda. Samas riigi eelarve kasvab igal aastal.