Poliitkorrektsed tegevused

Preisi militaarteoreetik Carl Philipp Gottlieb von Clausewitz on kirjutanud, et sõda on poliitika jätk teiste vahenditega.   

Poliitika on defineeritud kui protsess mille käigus teatud grupi tahe lepitakse kokku ja asutakse seda kehtestama, et sellega suunata üldsuse käitumist ning tegevusi.

Sõda on relvastatud konflikt, kus surutakse ühele osapoolele peale teise huvisid, tahet, ideoloogiat. 

Siit võib järeldada, et sõda on vahend poliitika jõuga peale surumiseks.  

Sõja nagu igasuguse muu tegevuse edu määravad selleks eraldatud vahendid ja nende juhtimine. Sõjas juhivad neid vahendeid kindralid. 

Vahendid sõja võitmiseks määratakse kindlaks strateegiatega, ehk siis starteegia on vahendite valimine lõppeesmärgi saavutamiseks. Taktika on nende vahendite kasutamine lõppeesmärgi saavutamise toetamiseks. 

Kas kindralid on taktikalised juhid, kui vahendid eraldatakse poliitikute poolt? Ajaloost me teame suurte strateegidena kindraleid Sun Tzud, Julius Cesari, Aleksander Suurt, Napoleon Bonaparti. Enamasti on nende puhul riigi juhtimine ja üksuste jutimine ühendatud ehk kindralite rolli strateegiate puhul määrab nende  asukoht poliitilises otsustsusprotsessis. Kas nad saavad kaasa rääkida strateegiate valikul, kui palju poliitilised jõud väärtustavad oma tahte ellu viimist. 

Enamasti peitub edu võti tegevuste elluviimiseks eraldatud ressurssides, ehk siis kujundlikult selles, kui palju püssiohtu kindralid poliitikute käest välja räägivad. Õnneks ei ole see ainuke edu tegur. Kui väikesed Balti riigid oleks jäänud oma ressursse võrdlema Vene impeeriumi omadega, poleks me 1918 vabaks saanud. Kui Afghanstani võimul olevad taliibid oleks hirmu tundnud lääne tehnoloogilise ja majandusliku üleoleku ees, poleks nad suutnud taas võimule tõusta.

Seega võib järeldada, et lisaks ressurssidele sõltub edu paljuski ka juhtimisest.

Eeltoodust lähtuvalt on hea, et Eesti riigikaitse saab naabritega võrreldes, suuremalt finantseeritud kui kunagi varem. Samas tekitavad küsimust sellised seisukohad-väljaütlemised nagu: 

1. Me paneme ajateenistuse pausile. Ajateenistus valmistab ette üksuseid, sõjaks vaja minevat ressurssi. Minu järeldus on, et me ei soovi kogu saadaval olevat ressurssi sellel ajahetkel ette valmistada. 

2. Me ei võta kasutusele maamiine, me ei loobu Ottava konventsioonist, ehk minu tõlgendus on, et me ei soovi kasutada sõjapidamiseks vajalikku ressurssi täis mahus.

3. Tuulepargid las laieneda. Minu tõlgendus oleks, et me ei hooli eelhoiatuse toimimisest täies mahus.

Kas selle taga on kompetentsi puudumine või soov olla poliitkorrektne? Kas demokraatlikus süsteemis, kus prevaleerib tsiviilkontroll, jäävadki kindralid taktikalisteks juhtideks? 

Eks see sõltub ikka isiksustest. Kindral Laaneotsal, taasiseseisvunud Eesti Kaitsejõudude loojal oli strateegiline visioon totaalkaitsest. Peale tema erru jäämist on meil jäänud taktikalised kindralid, kellel ei ole enam kõike hõlmavaid visioone, on vaid soov teha poliitkorrektseid tegevusi.