Euroopalikest väärtustest

Tihti kuuleme kuidas keegi tähtis räägib Euroopalikest väärtustest ja nendest kinni hoidmisest. Üks osa ekspertidest väidab, et väärtuste mängu toomine on demagoogia tipp, sest kui mõõdetavad argmendid vaidluses otsa lõpevad võetakse kasutusele need mida võib mitmeti defineerida, mitmeti mõõta, ja millest igal isikul on võimalik erinevalt aru saada. 
Olen täheldanud, et inimesed kes väärtustest räägivad, tegelikult väga umbmääraselt teavad mis on Euroopalikud väärtused, tihti teatakse ainult väikest osa väärtuste leotelust. Ka mina arvasin, et need väärtused on vaid vabadus, võrdsus ja vendlus, nii nagu Prantsuse revolutsioon ja valgustatuse ajastu tõid need meile. Tegelikult on see ainult osa Euroopas defineeritud väärtuste loendist. Euroopa Liidu Lissaboni kohtumisel reastati Euroopalikud väärtused alljärgnevalt: 
Demokraatia - enamuse võim vähemuse üle; 
Inimväärikus - iga indiviidi tuleb austada; 

Vabadus - reisida, privaatsusele, mõtetele, religioonile, eneseväljendusele, infole; 
Võrdsus - seaduse ees, mehe ja naise võrdsus; 
Inimõigused -  kedagi ei tohi diskrimineerida ei soo, rassi, etnilise kuuluvuse, religiooni, puude, orientatsiooni pärast; 
Seaduslikkus- kõik on seaduse ees võrdsed. Seaduseid tuleb täita.  
Kui neile väärtustele otsa vaadata siis on ju kõik mõõdetavad ja aru saadavad. Tegelik probleem seisneb nende täitmises, eriti selle viimase, seaduslikkuse, osas. Euroopas on levima hakanud isikukultus, just nagu oleks osadel liidritest, kel on rohkem karismat, õigus seaduste täitmist eirata.

Võtame näiteks põgenike saaga. On olemas seadused kus on kirjas, kes on põgenikud ja kuidas neid kohelda. Kahjuks otsustas üks Euroopa liider oma riigi piirid lahti teha ja seadust mitte täita, seda kõike viitega euroopalikele väärtustele. 

Edasi vaatame mis toimus Ukrainas, Venemaa annekteeris Krimmi, sõjategevus riigi idaosas käib tänase päevani. See mis toimub on rindesõda selle sõna otseses mõttes. Mida teeb Ukraina, nimetab seda terrorismi vastaseks operatsiooniks, kuigi rahvusvahelise seaduse järgi saaks käituda teisiti. Euroopas võetakse kasutusele termin hübriidsõda, ignoreerides kogu probleemi olemust!

Venemaale kehtestatakse majanduslikud sanktsioonid, kuid seda tehakse osaliselt, mitte kõik ei osale. Üks riigipea otsustab, et tema on kokkuleppest üle ja ehitab täiendava gaasitrassi, et sanktsioonidele vastupidiselt kahepoolselt tulu teenida. 

Järgmisena vaatame ühe Euroopa riigi endist kantslerit, kes võimul olles allkirjastas gaasitarnelepingu teise riigi gaasifirmaga. Järgmisel hetkel on endine kantsler sellesama  gaasifirma palgal. Kogu Euroopa näeb ja ei tee korruptsioonist kõrgemal tasemel väljagi.

Ma ei tea kas me oleme samal teel, artiklid sellest mis toimub meie eliiti ette valmistavas ülikoolis, kuidas seal skeemitatakse või vaadates kuidas riigiasutuse juht astub järgmisel hetkel tööle ettevõttesse kellega ta eelnevalt on pikaajalise lepingu sõlminud, või kui president annab naistepeksjale korraldada riiklikult tähtsa kontserdi, või kui riigiametites teevad karjääri kriminaalkorras karistatud, sellised arengud teevad pehmelt öeldes murelikuks! 

Euroopalikud väärtused on head ja väärivad mainimist, kuid kas me suudame neid täita. Loodame, et vigade parandamiseks pole uut Prantsuse revolutsiooni vaja, piisab valgustamisest.