Kuidas StratCom päästis ühe õnnetu reformi!

Aastal 2012 kui mind määrati kaitseväe teavitusosakonda juhtima, esimese asjana reorganiseerisin selle institutsiooni strateegilise kommunikatsiooni osakonnaks, kus enam ei tegeletud reageeriva ja tulekahjusid kustutava tegevusega vaid ka proaktiivse, ette vaatava kommunikatsiooniga.

Uue kaitseväe juhataja reform kaitseväe pisendamiseks oli lõpusirgel, jäänud oli vaid selle auditooriumidele ette kandmine. Juhataja käis murest murtuna ringi, sest ei olnud oma tahte läbisurumisel kohanud kiiduavaldusi ja ovatsioone. Ainuke kes teda toetasid oli ministeeriumi veel nooremad ametnikud, kellel kaitseväe kogemus puudus või siis vanast harjumusest kiitsid kõigele takka. Lisaks käis tema kannul see ristimantli skandaal.
Juba kohe alguses sai mulle selgeks, et see staapide sulgemine vähendab Eesti kaitse juhtimist märkimisväärselt kuid, kuna olin olnud Eestist pikalt eemal siis lootsin, et kaitseväe helgemad pead on sellega pingsalt tegelenud, ning mul pole mõtet üksinda hakata selle vastu võitlema. Asi oli tehtud ja peale kaklust rusikatega ei vehita. Täna võin öelda, et see oli suurim viga Eesti jaoks.

Strateegilise kommunikastiooni osakonnas panime paika plaani kuidas reformi tulem töötajateni viia. Kõige olulisemaks eesmärgiks oli anda muudatustest töötajatele teada mitte läbi meedia, nagu see siiani oli toimunud, vaid otse tegijatelt. Allüksuste ülemad, kes osalesid selle reformi väljatöötamisel pidid ise muudatustest töötajatele ette kandma. Selleks saadeti neile standardiseeritud presentatsioonid mida nad oma oludele said kohandada. Seejärel kui oli probleeme, saadeti asju üle rääkima brigadirid. Täiendavalt tegime lehekülje siseveebi ja vastasime küsimustele mida töötajad esitada said. Kõige viimasena tegime pressiteate ja avalikustasime plaanid üldsusele.

Ma ei hakka kirjeldama mis neil kohtumistel toimus, tuli välja, et ma ei olnud ainuke kes reformi tagajärgedest õieti aru sai.  Kohati olid asjad läinud väga inetuks, ega meie noored ülemad ei oska argumenteeritult väidelda ja tihti minnakse isiklikuks ning nagu sõjaväes kombeks tuleb alluvatel lõuad pidada ja edasi teenida.
Juhataja oli omale kokku pannud huvitava meeskonna. Tema ajal said kindraliteks ehk juhataja õukonda ainult vene sõjakooli lõpetanud, see näitab kuidas ebakindel ülem kartis opositsiooni vene kooliga ohvitseride poolt, sest nad moodustasid ühe kindla kogukonna ning olid ju ka Laaneotsa lemmikud. Teine kontingent olid lihtsad tingimusteta takka kiitjad, juhataja imetlejad. 

Kõige suurem mure mida kaitseväelastega kohtumistel välja toodi oli see, et kes jätkab mobilisatsiooni, varude arvestamise, reservi koolitamise, kohalikega koostöö edendamist ehk ringkondade ülesannete täitmist. Minu setäitja tuli välja ideega, ütleme, et kaitseringkonnad moodustatakse nüüd kaitseliidu baasil. See hädavale päästis olukorra. Juhtmalevate ideed oli vaetud juba Johannes Kerdi ajal, aga asja polnud sellest saanud. Kuni 2014 aastani igatahes kordas kaitseliidu ülem truualamlikult seda väljamõeldist ilma tegelikke samme ja ressursse selles suunas tegemata/saamata.   

Ma ei tea mida tänane juhtaja, kuulus Eesti mutipüüdja, on teinud, et seda jama lahendada. Kuuldavasti on olemasolevate brigaadide mobilisatsiooniülesanne tagasi läinud kaitseliidu vastavale meeskonnale. Vähemalt niipalju on kainet mõistust koju tulnud, aga mis saab ülejäänud reservüksuste juhtimisest? See jääbki rühma/kompanii (roodu) tasemele.