Eesti riigikaitse arendamise plaan Ukraina sõja õppetundide alusel

 Ukraina sõda saab olema pikk ja põgenike tulv alles algas. Loodame, et läänemaailmal jätkub jõudu jätkata ukrainlaste toetamist ja selle pika perioodi jooksul ei võta võimust väsimus ning apaatsus, mis tavaliselt jälitavad kriisis elavaid inimesi. Kõige ohtlikumad on poliitikud, kes millegipärast meeleheitlikult helistavad Putlerile, edastavad meediasse tema jutupunkte tuumasõjast, keemiarelvast jne ning tahavad samuti maailma ajalukku mingil moel enda nime kirjutada. 

Ohtlikud on ka väited, et Eestisse ei mahu enam liitlasi! Nõukogude ajal teenis siin kuni 100 tuhat punaväelast, lisaks veel nende pereliikmed. Täna kurta kui on siin 500 liitlast ja rohkem ei mahu on kurjast! NATO kaitseplaanid näevad ette heidutust, ärme seda peata.

Nagu ma kirjutasin pole Eestil praegu vaja karta. Eesti saatuse otsustab Ukraina sõja tulem. Sellegi poolest oleks juba nüüd vaja teha järeldusi ja riigikaitse õigetele rööbastele tagasi pöörata!

1. Nii nagu vabadussõjas ei saanud Soome, Taani ega Läti üksuste juhid Eestisse saabudes rinnete üle juhtimisõigust, siis ka täna peab Eesti kaitsevägi ette valmistama juhte, kes hakkavad kamandama siia saabuvate liitlaste üksuste juhte. Veelkord, Eesti riik ei kao ka sõja algamisega ära, teda tuleb edasi majandada, ka riigikaitseliselt. NATO ei ütle, mida meil teha võib, meie ütleme seda oma liitlastele. Inetu on kui meie poliitikud ja lapskindralid jäävad mokk töllakil kellegilt kusagilt midagi ootama. Meil on vaja strateegiline juhtimine taktikalisest eraldada. Päriselt. Peastaabis on vaja selgelt mõista, kes töötab üles, kes kõrvale, kes alla suunas. Läks keeriliseks, sorry, ei hakka rohkem lahti kirjutama.

Vajalik on meil kaitseväe juhtimisstruktuuri reform.

2. Taktikalisel tasandil peavad meie üksused olema iseseisvad ja suutma vastu panna ka siis kui nad on ümber piiratud (koos liitlastega). Nii nagu seda teevad Ukraina üksused Mariumpolis ja Harkivis. Selleks tuleb taastada Kaitseringkonnad!!!! Ma olen kuulnud, et seda Toometi poolt Terrase päästmiseks välja mõeldud hädavalet on juba Herem ja Co hakanud uskuma. Pole kuulnud, et mobilisatsioonivarude arvestus, koos reservüksuste arvestamise ja mobiliseerimise võimekuste taastamisega oleks toimunud. Tegeletakse mingite ingliskeelsete kaitseliidu malevate koostööharjutustega. Kui tõesti Kaitseringkonnad on Kaitseliidu baasil taastatud ja seal toimub reservüksuste arvestus jne, siis on ju selge, et sõjategevust sõja ajal juhib tegelikult Kaitseliidu ülem, kes saadab vastavalt vajadusele oma üksustele appi brigaadi nr1 või 2. Me võime kaitseväe juhataja koha ära kaotada, irv. 

Vajalik on ringkonnad ka tegelikult taastada.

3. Tsiviilkaitse. Suur segadus on juba täna selles osas, et kes millega tegeleb. Seaduse järgi on kogu tsiviilkaitse kohalikele omavalitsuse õlgadele pandud. Poliitiline ametnik, kellele on tähtsam see, et mänguväljak saaks ehitatud ja jalgteed metsavahele tõmmatud. Nüüd sai ülesande põgenikega tegelemiseks politsei ja piirivalveamet. Kujutame ette siis kaost sõja olukorras, kui kuskil lisaks eelpool nimetatutele askeldavad naiskodukaitsjad, kaitseliitlased, siis kaitseväelased, punane rist, vabatahtlikud, heal juhul ka ÜRO esindajad, marodöörid!!! Sõda saab olema kaitseministeeriumi haldusala.

Vajalik on tsiviilkaitse vastusalad selgemalt ära jagada ja läbi harjutada.     

Eesti riigi arendamine on pikalt toimunud kui äriettevõtte majandamine. Seda näitab see meeletu tsentraliseerimine, tõmbekeskuste protsess, jne. Riik ei ole äriettevõte, ta peab vastama rahvusvahelistele reeglitele ja tavadele. Riiki tuleb majandada targalt, riigimehelikult mitte ärimehelikult. See kehtib just julgeoleku ja riigikaitse seisukohalt (orkester on sümbol!!!) Esmajärjekorras tuleb investeerida inimestesse, ilma selleta pole raha-, betooni- ega rauahunnikul mõtet. 

Täna käib Urainas juba 20-ndat päeva võitlus hea ja kurja vahel. Ma tõesti ei usu, et hea saab kaotada!