Päts näitas meile teed, et Eesti säilimiseks piisabki alla andmisest!

Minu 23 novembril Päevalehes avaldatud artikkel küsimustega, kas kaitseväe personalikulusid vähendatakse peale orkestri ja kaplanaadi koondamist, miks me maksame liitlaste siin viibimisele peale, kuigi NATO reeglid seda ette ei näe, ja miks me jätkuvalt vähendame kaitseväe juhtimisstruktuuri, jäid vastuseta. Eks vastamine on nõrkadele, pole vaja iga koera klähvimisele reageerida.

Artikkel "Kindrali tuhanded okkad" mis ilmus 27 novembri 2021 Postimehes, kus kirjeldatakse kuidas kaitseväejuhataja kindral Herem ainuisikuliselt juhtis Eesti piirile traataia püstitamise reservõppust Okas 21, avas lõpuks minu silmad, mul tuli tõdeda, kui valesti ma riigikaitset olin käsitlenud. 

Tegelikult on kõik, mis toimud meie ümber, osa suurest demilitariseerimise plaanist. Mina rumaluke ikka veel olen kinni Laaneotsa propageeritud laiapõhjalisest riigikaitse elluviimisest. Kaitseväge kui süsteemset organisatsiooni pole vaja, piisab kui on meil projektiohvitser, kes vajadusel tormab Padaorgu lumetormiga võitlema või siis piirile traataeda paigaldama. 

Meil on laiapõhjaline riigikaitse elluviimine juba läbitud etapp. See tehti ära siis kui Herem, Palm ja Mõts õppisid koos Tallinnas Kase tänaval koos Vaheri ja teiste politsei kindralitega. Seal sõlmiti ju elukestev koostöösõprus suurte tulevaste juhtide vahel,  alluvatel jääb üle käsku täita. 

Kaitseministeeriumi üks Isamaapartei kantsleritest on öelnud, et Eestile pole vaja nii palju sõjardeid, nad vaid pingestavad olukorda ja koormavad eelarvet. Üks Reformipartei ministritest, kes on praeguse juhataja sugulane, oli veel jõulisem ja soovis kitsendada riigikaitse palgaarmee ülesandeks. Tegelikult on neil ju õigus, kui vaadata loogiliselt, siis mida vähem raha peame maksma riigikaitse tarbeks, siis seda rohkem jääb üle muudele valdkondadele, saab doteerida erinevaid äriettevõtteid ja sõpradele suuremaid hankeid sokutada.

Endine kaitseministeeriumi kantsler, hilisem kaitseväe juhataja, tänane europarlamentäär Riho Terras alustas selle plaani ellu viimisega ja kaotas ära mere-ja maaväe staabid (õhuväe ülem Jaak Tarien, kes ei õppinud Kase tänaval vaid Ameerikas, hakkas vastu ja õhuväestaap säilis), lisaks veel kaotas ta ära kaitseringkonna staabid. Tõsi ta tekitas juurde ühe jalaväe brigaadi staabi,  lõi küberväejuhatuse ja erioperatsioonide väejuhatuse, millest kaks viimast on väga kitsa eriala viljelejad, aga sel ajal väga seksikad teemad NATOs.

See juhtimisstruktuuri koondamine tõi tulemuseks 100 vanemohvitseri lahkumise kaitseväest, mis tänaseks on seadnud kaitseväele väljakutsed NATO staapides positsioonide täitmisele ja õppustel staabiohvitseride positsioonide mehitamisele. Pole lihtsalt inimesi, keda saaks saata, aga eesmärki demilitariseerida regiooni teenib hästi. 

Kahjuks on veel olemas need lahti lastud vanemohvitserid reserevis ja neid kaitsevägi on sunnitud kasutama õppuste tarbeks kodus ning välismaal. NATO staapide kohtadega on juba keerulisem, aga need loovutatakse edukalt teistele organisatsioonidele ja riikidele. Kui nüüd Soome, Rootsi ja Austria veel NATOga liituksid siis saaks veel vähem ohvitsere NATOsse saata.

Peamiseks selgituseks Terrase meeskonnal oli, et Laaneots on loonud 45 000 mehelise pabertiigri, kus kõik üksused on reservis olevad kastikesed. Sellepärast kõige lihtsam demilitariseerimist ellu viia oligi neid kastikesi vähendama hakata. Nüüd on pabertiigri asemel paberkass, sest ka tänane 25 000 mehene reservstruktuur on samuti paberil, ainuke vahe on, et Laaneotsal oli juhtimine nende kastikeste üle ära korraldatud läbi Kaitseringkondade, Terras koondas juhtimise enda kätte, Herem kuuleka järglasena jätkab seda skeemi.  

Tänu sellele reformile tegeleb kaisteväe juhataja Herem isiklikult 14 struktuuriüksuse juhimisega. Juhtimise halvamiseks piisab kaisteväe juhataja isoleerimisest, teisest küljest on demilitariseerimise ellu viimiseks vajalik vaid ühe mehe/naise käskkirja, et kogu süsteem saaks laiali saadetud. Kindral Einselni käskkirja tühistamine seisab alles ees. Konstantin Päts, koos kindral Laidoneriga näitasid meile teed, et Eesti säilitamiseks (ükskõik mis kujul) piisabki alla andmisest.  

Palgaarmeele üleminek annaks võimaluse soetada kallist eliitvarustust ja tegeleda paraadideks poleeritud rivisammu drillimisega, nii nagu poolakad valmistasid II maailmasõjaks ette selle aja eliitrelvaliiki, ratsaväge, ja see kõik on ok, sest meie kindralid teavad, et sõda ei tule, mingi agressioon meid ei ohusta ja me oleme asunud ajastusse, kus riikide territoriaalne puutumatus on püha. Enamus rahast mis kulub kalli varustuse hankimisele liigub riigist välja, aga eks vaeseid välismaa relvatootjaid ju vaja ka aidata. 

Vanad relvad saab ju anda nendele, kes tõeliselt neid vajavad, nagu tegime me AK-dega mis läksid Iraaki ja nüüd anname Ukrainasse ära 122mm suurtükid ning Javelinide raketid, sest meil pole ju õiget polügonigi kus seda kohutavat pauku teha. Meile piisab memme musist, et olla tugev ja julge.

Kindlasti on kindral kellele meeldib tegelikult europarlamendis tegeleda põllumajanduse ja teisel kelle suurim soov on kodus muttide püüdmisesse panustada, kolmandal kellele meeldib exceli tabelis teiste raha lugeda, kõik detailselt ette näinud ja õieti otsustanud.

Mis sest, et peale piirivalve kaotamist, meil on täna suured probleemid piiride valvamisega rahu ajal ja seda võimekust pole me vaatamata põgenikekriisile suutnud taastada ka viimase 3 aasta jooksul. Tegelikult polegi seda vaja, piisas ju Heremist, kes viis läbi kordusõppuse Okas 21 ja probleem sai lahendatud. Kriisid tulevad ja lähevad, meie saame alati abi küsida oma liitlastelt, see on rahaliselt palju kasulikum.

Ühtegi head kriisi, ei tohi lasta niisama minna. Õnneks on suudetud ka COVID ajal lahti saada 46-st elukutselisest. Lisaks lõpetati lepingud kaplanitega. Orkester kahjuks suutis ennast munserdada Sõjamuuseumi koosseisu. Järgmisena võiks ette võtta toetusväejuhatuse, seal on mõttetu logistikapataljon, sõjaajal ikka sõditakse mitte ei tegeleta logistikaga. Onju nii.

Tänapäeva kriiside puhul kõige suuremaks kannatajaks saab tsiviikelanikond ja meil pole siiani süsteemi ega struktuuri kuidas tsiviilelanikkonda kaitsta ei loodukatastroofi, tööstuskatastroofi ega ka sõja olukorras. Jällegi, milleks koormata ennast tühja-tähjaga ja oletustega, reageerime siis kui sündmus käes, me saame endale kangelasi juurde ja väikesel rahval on ju kangelasi vaja.  

Lõpetuseks, eesti rahvas elab õnneks geograafiliselt nii turvalises kohas ning meie kuulumine NATOsse ja Euroopa Liitu tagab meie säilimise igavesest ajast igavesti. Läheme üle palgaarmeele ja ärme muretse niipalju homse pärast. Aamen.