Riigi julgeolekuasutused on sügavas juhtimise ja kompetentsi kriisis!

Meil on ropult vedanud, et oleme saanud Eesti iseseisvust juba 30 aastat nautida, seda 9 aastat rohkem kui meie esiisad, kes 1940 aastal hääletult alistusid ja vabaduse ära andsid.

Loomulikult on sellele kaasa aidanud teistsugune poliitiline olukord maailmas, kuigi ka siin on mõningasi ohumärke õhus. Oli ju Eesti samuti Rahvaste liiga liige ja eeldati, et see organisatsioon hoiab ära kõik tulevased sõjad. Täna on Eesti ÜRO julgeoleku nõukogu ajutine liige, kuid ka see organisatsioon ei suutnud ära hoida Afghanistani valitsemise üle võtmist radikaalset islamit propageeriva usuliikumise poolt. Jah me oleme Euroopa Liidu ja NATO liikmed, aga väikeriigina on otsuseid langetavad seal ikka suured riigid, sest meil puuduvad võimed suuri asju lahendada. Oht meie iseseisvusele ei lähtu nendest organisatsioonidest vaid pigem sellest kui suurtel riikidel poliitilised suunad muutuvad või majanduslikud huvid mängus. Nii nagu see juhtus mitmel korral USA presidendi valimiste järel ja ka näiteks Nord Streami puhul.

Loomulikult tahavad meie ametnikud kes nendes organisatsioonides töötavad panna kodanikke uskuma, et me oleme ka tegijad. Naiivselt kandideeris Riho Terras NATO sõjalise komitee esimeheks ja Kersti Kaljulaid OSCE kõrgele kohale. Eks püüdsid nad käia Laidoneri jälgedes, kes sai rahvaste liiga komisjoni kes tõmbas joonlauaga piiri Süüria ja Iraagi vahele, juhtida. Ambitsioonidele vaatamata jäävad ametnikud tihti hätta lihtsate asjadega. Näitena võib tuua Eesti ametnike saamatuse, suursaadikuga eesotsas, oma riigi kodaniku kaitsmisel Hollandis, kus kohalikud bürokraadid eesti emalt lapse ära võtsid. Vaja oli Eesti vabatahtlike mobiliseerimist ja panust, et laps tagasi saada. 

Rahvusvahelistes organisatsioonides on pigem meile jäänud täita need ametikohad, mis on nn proportsionaalsuse kvootidega eraldatud, aga isegi siis ei suuda me oma sisemiste pingete pärast neid täita, nagu juhtus see NATO Strateegilise kompetentsikeskuse asedirektori kohaga, kus Eesti kaitsevägi oma liidrirolli ära andis. Ka 1930 aastate teisel poolel jättis Eesti kaitsevägi oma peamise vabadussõja toetajariigi sõjaväeatasee koha täitmata. Tendentsid on sarnased igatahes.  

Ajalugu kipub ennast kordama, natuke teisel kujul, aga siiski. Venemaa imperialistlikud ambitsioonid ei ole kuhugi kadunud. USA ja Venemaa on aeg ajalt lähenenud ning siis jälle kaugenenud. Euroopas võitlevad neli suurt Inglismaa, Prantsusmaa, Saksamaa ja Poola oma õiguse eest, küll eralduda, küll kala püüda, küll gaasitoru ehitada, küll tuumaenergiat kasutada, küll kohtuid kontrollida jne. Relvastatud konfliktide amplituudi Euroopas vaadeldes võib tõdeda, et päris rahu aastaid on meil vähe olnud, alati on mingi konflikt kuskil vindumas, nagu on see täna Ukrainas, Gruusias, Moldaavias, Küprosel, jne.

Meil on vedanud. 30 aastat on piisav aeg, et ennast ette valmistada halvemaks. Igas kriisis kõige mõjuvamaks faktoriks on INIMENE. Meil on inimesi vähe, oleme Euroopas üks väiksemaid riike, rahvaarvult. Ruutmeetritelt on inimese ja riigi terrritooriumi võrdluses meist tahapoole jäävaid riike nagu Soome ja Rootsi. Ometi on Soome suutnud oma riigikaitse nii tõsiseltvõetavalt üles ehitada, et isegi NATO on nõus teda koheselt oma liikmeks võtma. Rootsi võimas sõjatööstus omakorda on läbi põimunid Lääne ettevõtetega niiet ka temal pole probleeme oma militaar ambitsioone Euroopa liidus arendada.  

Millega meie siis hakkama oleme saanud, kuidas me oma inimressurssi efektiivselt ära kasutame? "Kuidas me valmistume enne maru", parafraseerides oravapoiste reklaami, mida täna televisoonis ja raadios esitatakse. Või kui kasutada kaitseväe planeerijate termineid, siis mis on meie võimekused just inimjõudu arvestades.

Totaalkaitse võimekuse elluviimise teel oleme takerdunud juba pikka aega. Kohustuslikku riigikaitsekohustust viib ellu vaid 1/3 meessoost elanikkonnast. 30 aasta jooksul pole suudetud üles ehitada süsteemi mis tagaks kõikide meeskodanike riigikaitsekohustuse täitmise! Kaitsevägi väidab, et ende võimekus on aastas vaid 3500 ajateenijat võimalus vastu võtta, rohkem pole voodikohti, samas mingit diskusiooni ajateenistuse lühemaks ja efektiivsemaks tegemise üle, tänu millele saaks rohkem inimesi riigikaitseks ette valmistada, ei ole keegi tõstatanud. Tööteenistuse läbimine nendele, kes eetilistel või religioossetel põhjustel ei taha relva kätte võtta, samuti lonkab.

Kõige kurvem lugu on muidugi riigikaitse juhtimisega, 2012 algatatud oskamatud reformid muutsid riigikaitse juhtimise olematuks. Meil on kaks brigaadi, kellest üks antakse NATOle, ehk kriisi korral on meil 1 brigaad, nagu naabritel Lätilgi. Vabatahtlikega on raske arvestada, see on hea võimekus vaid propagandaks.

Põhimõtteliselt sõjaliselt meil puudub rühmast suuremate üksuste juhtimise võimekus ehk siis sõjalist juhtimist riiglikul tasemel konfliktiolukorras meil ei toimu!!!   

Kui riigikaitset juhitakse meil rühma tasandil siis piiri kaitsemisega on meil asi veel hullem. Kohati on mulle jäänud mulje, et Eesti piiri kaitseb Tolliamet. Nende autod on nähtavad, piirivalvureid pole ma ammu kohanud, kuigi nimejärgi peaks see allasutus veel kusagil eksisteerima. 

30 aasta jooksul pole suudetud välja ehitada korralikku piirikaistesüsteemi Vene suunal!!! Käesolevas põgenikekriisis on piinlik lugeda ajakirjandusest politoloogide hinnangut Pihkva lennujaama võimekuste suhtes. Kas meil piirivalveeksperte enam polegi, et ohuanalüüsiga tegelevad politoloogid ja ajakirjanikud? Politsei peadirektor avaldab arvamust, et põgenikud meid ei ohusta. Kõik see toimub ajal mil ajakirjandus järjest avalikustab juhtumeid kuidas põgenikud Eestit koridorina Soome jõudmiseks kasutavad!!! 

Nüüd püüame siis piiritara aastaks 2025 valmis saada, kui EL meile selleks raha annab! Kokkuvõtteks lihtsustatuna võib öelda, et Eestil piirikaitse üldse puudub, seda 30 aastat peale maruks ettevalmistamist!

Mis veel puudub on tsiviilkaitse. Riigi kodanike kannatused tänapäeva kriisides, eriti sõjalistes, kus tulevad mängu moodsad relvad ja efektiivsed taktikad, siis relvastamata elanike hävitamine on olnud üks efektiivsematest mõjutusvahenditest riikide valitsuste alistamiseks juba teisest maailmasõjast alates. Hajaasustamise eelist on Eestis viimastel aastakümnetel jõudsalt lõhutud läbi tsentraliseerimise ja elanike ning tööjõu koondamise tõmbekeskustesse. Äriliselt on see loomulikult aidanud logistilisi ahelaid ja protsesse lühendada ning tootmised maksimaalset kasumit teenima panna.  

Kõige kurvem on kogeda, et me ei õpi isegi tänasel COVID pandeemia ajal oma kriise ohjama. Kõik teadsid, et teine ja kolmas laine tulevad, aga mida tehti haiglate ette valmistamisel selleks kriisiks??? Oleks pidanud rohkem meditsiinipersonali ette valmistama. Haiglatesse kohti looma, et me ei peaks teiste haiguste ravimist peatama! Mitte midagi sellist ei tehtud, samas haiglad teenisid enneolematut tulu võrreldes eelmiste aastatega!!!! Seda palga ja preemiatena riik väidetavalt meditsiinitöötajatele välja maksta ei saa!!! 

Selgelt juhtimise probleemid ja siin ma ei taha kohe poliitikuid süüdistada. Poliitikast on saanud elukutse, kus kompetents on teisejärguline, olulisem on esinemisoskus. Broilerid on suureks kasvatatud, pojad-tütred on asja üle võtnud, kompetenti peavad tagama allasutused. Allasutusi aga juhivad samuti selgrootud broilerid. See on toonud kaasa meie riigi institutsioonidesse sügava juhtimise kriisi!!! 

Kaua meil veel seda vedamise aega antud on? GOD HELP US ALL!