Aivar Jaeski

Lugupeetud õpilased, õpetajad, hea Suure-Jaani rahvas, Põhja-Sakala valla inimesed, daamid ja härrad!  Seistes siin, Amandus Adamsoni poolt loodud Eesti Vabadussõja mälestusmärgi jalamil, mõtlen ma, et tegelikult oli Lembitu esimene Eesti vabaduse eest võitlejate väejuht. Meie valla mees, kes omas selliseid organisatoorseid võimeid, et suutis ristisõdijate vastu kokku koguda kuue tuhandese eestlaste väe. Isegi tänane Eesti tegevväelaste arv jääb alla Lembitu malevale. Teda võib nimetada esimeseks eestlaste kuningaks. Ta on meie esiisa, meie siin oleme tema järglased. Lehola Lembitu sugu elab edasi, elab meis, vabas Eestis. 1918 alanud vabadussõja sümboliks on saanud lahingusse minev koolipoiss. Meie riigi loomist alustasid mitte päris elu näinud, natuke naiivsed, aga hulljulged ja juba haritud noored. Selleks, et midagi luua tulebki olla natuke sinisilmne ja tuleb uskuda oma eesmärki ning anda endast parim. Soovin, et me kõik säilitaksime julguse ja usu ning tahte alati püüda ...

Kaitseväe uus juhataja kolonel Merilo on üllatuskandidaat, samas on tal paljude toetus, nii süsteemi seest, kui väljast. Olen ise süsteemist nüüd juba 6 aastat väljas ja tunnistan, et ei tunne teda isiklikult, seepärast ei hakka ka hinnanguid andma. Soovin talle kainet mehe meelt ja õnne. Samas näitab see valik taas kui pekkis on kaitseväelaste karjäärimudel. Kui kindralid Kert ja Laaneots ning admiral Kõuts suutsid välja töötada ning kinni pidada ametikohtadele määramistel kõrgematele ohvitseridele mõeldud kriteeriumidest. Need on:  1. magistri kraad,  2. väeosa juhtimise kogemus,  3. missiooni kogemus,  4. töökogemus NATO staabist või välisteenistusest. Peale Terrase Riho määramist enam neid linnukesi kontrollkastidesse teha ei saa. Ei olnud Heremil NATO kogemust, ei ole tema staabiülemal Mõtsal seda, ei sõjakooli ülemal Karusel, ei ole ka kolonel Merilool NATO strateegilises staabis töötamise kogemust. Meil on juhtideks taktikalised komandörid,  puuduvad stra...

 Martin Herem sai kaitseväe juhatajaks tänu oma tagasihoidlikkusele ja sellele, et temas puudus initsiatiiv parandada oma eelkäija vigu. See muidugi ei hoidnud ära ämbreid millesse ta astus oma karjääri jooksul. Pakutud rannakaitsevõimekuse vastu võitlemine, kaitseväe kaplanaadi ja orkestri kaotamine, kaitseväe personali osakonna sulgemine on enim avalikkuse tähelepanu leidnud juhtumid. Olles oma eelkäija käpiknukk, toetab ta kindlasti viimase soosiku Veiko-Vello Palmi määramist oma mantlipärijaks. See omakorda pikendab võimalust arendada Eestis kõike hõlmavat kaitsevõimet. Juba 10 aastat on kaitsevägi kaugenenud Laaneotsa totaalkaitse kontseptsioonist, veel viis aastat toob kaasa selle ununemise. Ma olen kindel, et sõjakoolis seda ka ammu enam ei õpetata. NATO kogemusele vaadatakse peastaabis ülevalt alla. Nepotism ja ebakompetents jääb kestma,...aga raha tuleb ja see on ju hea, ehk saab putlerit sellega ära osta. :))

NATO suudab alati oma tippkohtumistest anda positiivse sõnumi ja kokku leppida kommunikee mida siis pidulikult ajakirjanikele esitatakse, nii juhtus ka Vilniuses. Teisiti see ei saa ka olla, sest juba üksi saada 30-ne riigi juhid ühise laua taha ja milleski kokku leppida, on paljude ametnike töö tulem ja suur saavutus. Leedukatele oli selle ürituse organiseerimine kindlasti Balti riikide maavõistluses suur võit. Nüüd on Eesti ainuke riik, kes kolmest pole suutnud NATO tippkohtumist organiseerida. Meie oleme saanud vaid kaks korda NATO sõjalist komiteed Tallinnas võõrustada ja ma mäletan seda esimest kui ajakirjandus selle asemel, et üritust kajastada, rääkis esikaantel hoopis ühe kohaliku staari soovahetusoperatsioonist. Ei tea kas selle taga oli tsensuur või hoopis poliitiliste ambitsioonide puudumine, ei oska öelda. Miks ma pean Vilniuse tippkohtumist Eesti diplomaatia jaoks lati alt läbi jooksmiseks. Esiteks lõhkusime me Baltikumi ühtsust. Läti ja Leedu seisid selle eest, et nüüd sa...

Eesti on NATO liige alates aastast 2004. NATO pakub alliantsi kuuluvatele riikidele kaitset, organiseerib ja tagab liitu kuuluva riigi tarbeks puuduvate võimekuste kompenseerimise ühistest vahenditest. Alliansi kollektiivse julgeoleku tarbeks vajalikud vahendid, nagu siiani on olnud lennuväljad ja radarijaamad, finantseerib NATO ühisest rahakassast. Nii on näiteks läbi aastate finantseeritud ühisrahadest radarijaamu jõukas Norras, või tagab lennuvälja käigusoleku Ungaris, või hoolitseb juhtimispuntide eest Saksamaal. See mis vahendeid allians oma kollektiivseks julgeolekuks vajab, selgitab välja ohuhinnag ja tagab kollektiivkaitseks vajalike võimekuste planeerimise protsess.  Teine oluline teema mida NATO on meile kohustuseks pannud on standardiseerimine, kõige olulisem on see olnud just logistiliste võimekuste ühtlustamiseks, et kui liitlaste väed saabuvad teise riiki siis on seal olemas valmisolek neid vastu võtta ilma suuremate komplikatsioonideta. Aastal 2017 kui mind reservi a...

18 mail 2022 esitasid Soome ja seejärel Rootsi suursaadik avalduse NATO peasekretärile Jens Stoltenbergile üle taotlused NATO-ga liitumiseks. Tänaseks pole NATO seda avaldust rahuldanud. Põhiprobleemid on Türgi ja Ungari. Küsimus on miks pole diplomaadid suutnud survestada Ankarad ja Budapesti, et seda vastuseisu murda. Väga mugavalt öeldi diplomaatide poolt kohe protsessi alguses, et liitumisprotsess ehk siis liitumislepingute ratifitseerimine 30 riigi parlamentides võib võtta kuni aasta aega. Nüüd viidatakse valimistele!!! Aastat pikendatakse veelgi, võibolla veel üks aasta. Ajal mil käib sõda Ukrainas on selline aastane viivitus muidugi imelik, eriti olukorras kus tehniliselt on mõlemad riigid liikmeks olema täiesti valmis. Arvestades missugust kasu tooks Soome ja Rootsi integreerimine NATO kaitseplaanidesse, et meie regiooni kaitsta ja survestada Venemaad sõda lõpetama, siis on meie välisministeeriumi ja kaitseministeeriumi passiivsus lausa kuritegu. Ma olen juba kirjut...

(minu kõne Sotsiaaldemokraatide üldkogul Jõhvis 14 jaanuar 2023)  Head erakonnakaaslased, daamid ja härrad! Sotsiaaldemokraatide valimisprogrammis on riigikaitse peatükk alles kaheksas, kuid sellele vaatamata tahaksin rääkida riigikaitse tähtsusest. Üheksa aastat tagasi, aastal 2014, algas sõda Ukrainas. Sõda mida enamus Lääne-Euroopast suuresti ignoreeris. Alles möödunud aasta veebruarist, kui venemaa alustas pealetungi Ukraina pealinnale Kiievile ja intensiivistas operatsioone Ukraina ida ja lõuna piiride sees ning sellest tuleneva põgenike vooluga, toimus muutus. Läänemaailm ärkas ja tunnistas venemaa täiemahulist agressiooni Ukraina vastu. Eesti on saatnud Ukrainasse relvastust, humanitaarabi, aidanud põgenikke ja toetanud teda poliitiliselt. Ukrainat on aidatud ja aidatakse veelgi, kuni võiduni. Oht idas, aga jääb kestma ka peale Ukraina võitu, seda on näidanud ajalugu.  Mida me oleme teinud oma riigi tugevdamiseks selle ohu vastu? Endise kaitseväelasena pean kahjuks tõde...