Mis on meie idanaabri liidri järgmise viisaastaku plaan?

Eelmise aasta märtsis sai võimule, õigemini jätkas Venemaa valitsemist Vladimir Vladimirovitš Putin, 7 oktoobril 67 aastaseks saav president on suurt riiki juhtinud kokku 19 aastat, ületades ühe nimekama eelkäija Leonid Breznevi ametiajad. Temast ajaliselt edukamaks Vene diktaatoriks saab pidada vaid Jossif Stalinit, osaliselt ka Valgevene presidenti Aleksandr Lukašenkot.

Vastavalt seadusele vahetub Venemaa president aastal 2024 mil Putin on 72 aastane. Tema eelkäijatest Stalin ja Breznev ei andnud oma ametit järeltulijale üle vaid surid tööpostil, Stalin 74 ja Breznev 76 aasta vanuselt.

Vara on spekuleerida mis juhtub aastal 2024, aga kuna selleks tähtpäevaks valmistab ette ka Putin ja nagu me teame on temal pikaajalised plaanid ning strateegiline kannatlikkus, siis oletusi võib teha juba praegu. Eriti olukorras kus tegelikult lääne poliitteadlaste kompetents Vene suunal on piiratud ja meie endi, Balti riikide mälust on okupatsioon ja sellele järgnenud eraldumine idablokist, haihtumas.

Olukord Venemaal on alati huvitav, kindlasti on mingi mõju tulevikule 2020 toimuvad parlamendi ehk riigiduuma valimised, kus enamuse häältest kogub Ühtne venemaa. Sõltuvus keskvõimust ja heast tsaarist, kes tegelikult ei tea mis provintsides toimub on see mis ülemaid ning alamaid venemaal toidab.

Putin on osavalt ärakasutanud vene riigi maavarade rikkuse ja neid läände, itta, lõunasse müües on ta suutnud omale korraliku varanduse kokku ajanud. Putin ei ole ahne, ta jagab tulu ka alluvatele ning seda jagub ka rahvale. Riigiteenistujate, eriti sõjaväelaste palgad, sotsiaal toetused lapse sünni puhul, pensionid eriliste teenete eest jne on vahendid mis loovad lojaalset kodanikkonda.

Putin on ka uuendusmeelne. Aastal 2020 lõpeb armee moderniseerimise järjekordne etapp, mis on andnud tööd hiiglaslikule sõjatööstusele, kes pikalt vireles peale N liidu kokkukukkumist. Uued, õigemini moderniseeritud tankid tähendavad tootmise taastamist, tootmine töökohti, töökohad inimesi ja palka. Sõda Ukrainaga annab võimaluse vana tehnikat maha kanda ja uued kasutusse võtta.

Endise Peterburi huligaanina teab lühikesekasvuline Putin, et oma positsiooni saad tõsta vaid kakeldes kõige suuremaga. USA vaenlaseks valimine ja Venemaa võrdlemine temaga on meetodid mis tekitavad emotsioone, aga ei peegelda reaalsust. Süüria sõtta sekkumine näitas Putini ambitsioone, andis võimaluse armeed uuendada, võibolla tõstis kellegi eneseteadvust ja see oli ka kõik. Nii nagu oli see 2007 aastal mil Putin käivitas oma vananenud tuumapommitajate lennud Arktika kohal, Ameerika suunas. Kulu on rohkem kui tulu, see eest usub toidab see vene eneseuhkust, kardavad järelikult austavad.

Ameerika Ühendriigi, Ukraina, Euroopa Liidu, NATO ja ka Balti riikide mustamisega tegeleb võimas ja hästifinantseeritud propaganda masin. Tulemuseks on olukord kus ameeriklased on Venemaal rohkem vihatud kui nad olid külma sõja ajal. Tilkhaaval muudab mõjutustegevus Putini läänemaailmale vastuvõetavamaks, kuni järgmise prahmakani, nagu seda on olnud Gruusia sõda, Krimmi vallutamine, endiste agentide mürgitamine, küberrünnakute korraldamine või valimiset mõjutamine.

Putinil on kombeks aeg ajalt saada hakkama millegi sellisega mida lasetaias kutsutakse püksi pissimiseks. Alguses on soe ja vahva, pärast on ebamugav, külm ning järgneb ka kasvataja pahameel.

Aastal 2024, mis on Putini valikud? Neid on päris mitu.

1. Minna lihtsalt pensionile ja vaadata mis saab.

2. Lasta ennast tsaariks kuulutada ja valitseda elu lõpuni, nii nagu seda on teinud Nursultan Nazarbajev või Aleksandr Lukašenko jne.

3. Otsida omale noor ja tugev järglane, kes kindlustab talle immuniteedi, näiteks Ramzan Kadõrov.

4. Valida omale vana rada, valida kindel järglane, Putinist lühem ja noorem, täna 53 aastane Dmitri Anatoljevitš Medvedev. Lasta tal valitseda 6 aastat ja siis otsustada.

5. Algatada uus relvastatud konflikt (ajada põhjuse süü vastase kaela) ja pikendada oma ametiaega määramatuks ajaks.

Kindlasti kõige ettearvamatum nende valikute suhtes on rahvas ja tema käitumine, kuigi siinkohal tasub meeles pidada, et paljukannatanud vene rahvas on harjunud leppima. Enamusele meeldiks kindlasti Medvedevi saamine uueks presidendiks, seda on juba kogetud ja tulemus teada.

Putinile endale oleks kõige ohtlikum minna lihtsalt pensionile, see annaks võimaluse vastastele kättemaksuks ja kindlasti ei toeta seda jõuorganid, kellele ebamäärane tulevik ei meeldi. Oligarhidele kindlasti oleks meelepärane status quo säilimine, sest nad juba teavad kellele kui palju jne.

Uue monarhia tekkimine ajaloos oleks pretsedent mille suhtes ühtset seisukohta on raske ette hinnata, aga nii nagu on maailm leppinud Lukašenko ja Nazarbajeviga lepiks ka tsaar Putiniga. Mõningane liikumine selles suunas igatahes on Venemaal toimumas, võtame kasvõi näiteks kaardiväe loomise või ausammaste püstitamine, salaja ihaleb seda iga eneseimetlejast liider.

Diktaatoritel on enda kõrvale raske lubada kedagi sama tugevat ehk sellepärast on raske uskuda, et Puting lubab enda järglaseks kellegi kõvakäelise juhi. Tema eelistus on saada keegi keda saaks tõmmata-lükata, nagu Medvedev, kuigi ka see on vanale diktaatorile vastumeelt, anda võim käest ja seekord mitte 4-ks vaid lausa 6-ks aastaks.

Pikalt võimul olijad varem või hiljem kaotavad sideme reaalsusega ja usuvad oma otsuste ainuõigsusesse. Ukraina probleemi lahendamine või mõne uue pingekolde tekitamine, mis võimaldaks Putinil välja kuulutada eriolukorra, annaks legaalse võimaluse ametisse jäämist pikendada määramatuks ajaks ja võiduka lahenduse puhul tagaks immunsuse elu lõpuni, on minu arvates kõige tõenäolisem variant. Küsimus on vaid kus ja millal. Töös olnud sõjaväe reform lõpeb aastal 2020, ehk armee on selleks tarbeks moderniseeritud ja valmis. Konflikt peab olema lühike ja võidukas. Sõda Ukrainas oli harjutus, mis ei läinud nii nagu plaaniti. Kas Putin teeb järgmise käigu 2021 või 2022, et keegi ei seoks seda tema võimule jäämise püüdega? Eks elu näitab, siiski tahaks loota, et saame uueks presidendiks peale 2024 Dmitri Medvedevi.