Kaitseväe taandarengust. Esinemine õpetajatele Narva kolležis

Käisin Narva kolležis esinemas õpetajatele. Siin on materjal mille valmistasin ette selleks kohtumiseks.

Kõigepealt tahan tänada NATO Eesti ühingut selle võimaluse eest teie ees taas seista. Viimati kohtusime paari aasta eest Viljandis, kus ma tegin ettekande infosõjast mis käib meie regioonis. Töötasin siis veel NATO Strateegilise kommunikatsiooni kompetentsikeskuses.

Arvutasin kokku, et olen oma 25 aastase kaitseväe karjääri jooksul 10 aastat teeninud NATO struktuurides, välismaal eemal kodust, täpselt nagu need Kalevipojad kes Soomes ehitamas käivad, ainult neil on palk suurem ja kodu lähemal, ning nad ei pea oma elu pärast kartma. Olen käinud missioonil Iraagis, kus NATO väljaõppe meeskonnaga õpetasime kohalikke sõjamehi ja Afganistanis kus tegelesin infooperatsioonide koordineerimisega. Nendes kohtades ei ole just eriti turvaline. Töötasin ka NATO ühendvägede staabis Brunssumis ja aitasin üles ehitada esimest Eesti NATO sõjalist esindust Brüsselis. Need viimased olid muidugi turvalisemad paigad kui missioonipiirkonnad. 

Täna on kaitsevägi mind oma ridadest välja arvanud ja ma tegelen teistsuguste väljakutsetega. See on ka üks põhjus miks ma täna olen siin teie ees sunnitud väljendama ja jagama oma sügavat muret riigikaitse viimaste arengute üle. Ma väidan, et viimase kuue aasta jooksul on kaitsevägi taandarenenud, vähikäiku teinud.

Ma saan aru, et lähen vastuollu selle kiidululuga mida minu kaaspanelistid esitavad, aga nemad on truualamlikud riigiametnikud, etturid, odad, ratsud malelaual kes peavad kuningat kaitsma. Nad ei saa olla nii vabad oma sõnades kui mina.

Mis on läinud siis riigikaitse arendamises valesti.

Kõigepealt valesti on see, et 53 aastane, välja õppinud vanemohvitser, kel on NATO staabitöö kogemus, kogemus NATO missioonidelt ei leia omale kohta kaitseväes. 

Põhjuseid tuleb otsida aastal 2012 värske kaitseväe juhataja poolt käivitatud reformist, mille käigus suleti 4 kaitseringkonna staapi, maaväestaap, mereväe staap. Õhuväelased hakkasid vastu ja ainukesena suutsid oma staabi säilitada. 

Põhjenduseks toodi, et tühjad kohad tuleb ära kaotada. 

Kahjuks puudus sellel noorel juhatajal juhtimiskogemus, ja arusaam, et rahu ajal ongi kaitseväes 20 protsenti ametikohtadest tühjad.

Kaitseväe vähendamine ei toonud kohtade täitumist, vaid muutis organisatsiooni veel õhemaks.

Sellega lõhuti ära süsteem mille lõi kindral Laaneots, süsteemi mida me olime ehitanud juba 20 aastat. Mida oli arendanud kindral Johannes Kert, mida oli kaitsnud admiral Tarmo Kõuts.

Evolutsioonist sai revolutsioon.

Aastal 2003 tehti sarnane revolutsioon Lätis, kus mindi ajateenistuselt üle palgaarmeele. Nende kaitsevõime langes tänu sellele märkimisväärselt, riigikaitse sidususe kadumist ühiskonnaga ei tasu mainidagi. 

Ka Eestis andsid lääne nõunikud sama nõu, öeldes, et teile piisab nüüd kolmest kompaniist. Üks on missioonil, üks on ettevalmistamisel ja üks puhkab, Eestit kaitseb NATO. Kaitseministeeriumi noored ametnikud jumaldasid selliseid nõuandeid. Õnneks oli admiral Kõutsil selgroog, ta suutis vastu seista poliitilisele survele, jääda kompetentseks ja päästa meie riik sellest veast.

Aastal 2012 vähendab kaitsevägi vabatahtlikult oma struktuuri 2-le brigaadile. Lõhuti ära mobilisatsiooni süsteem, koostöö kohalike omavalitsustega, algelised katsed alustada tööd tsiviilkaitse vallas ja mis kõige kuritegelikum vähendati juhtimisvõimet. 

Ma küsin, kes hakkab juhtima neid formeeritavaid reserv üksuseid, lisaks 2-le brigaadile??? Miks pädevus piirdub vaid pataljonide tasemega, miks me viskame minema vanemohvitserid, kes oleks ringkondadest moodustanud brigaadid? 

Täna on need brigaadi ja kõrgema tasemel väljaõppinud vanemohvitserid olemas, nad on küll reservis, aga neil on kogemused osalemistest NATO suurõppustel, nad on käinud vanemohvitseride koolitustel. Ma väidan, et olemasolev olukord kus põhirõhk läheb kompanii ja pataljoni tasemel õppustele ei tooda vajalikku kompetentsi. 

Kui meie põlvkond kaob siis kes meie koha täidab? See võtab järgmised 20 aastat aega, kuni sama kompetentsiga ohvitserid nagu saavad välja arendatud. Kahjuks 2 brigaadiga ei suuda me toota piisavat arvu vanemohvitsere, kes suudaksid rahuldada vajadust reserevis olevate üksuste operatsioonide ja strateegilisel tasemel juhtimiseks. 2 brigaadiga ei suuda me vastavat kompetentsi toota. Noore juhataja ja tema ministeeriumi sõprade reform pidurdas kaitseväe arenemise ja jättis selle taktikalisele tasemele.

Kõige piinlikum selle juures on muidugi poliitilise juhi poolne samm noore juhataja nelja tärni kindraliks ülendamine. Kaitseväe rahuaja struktuur ei näe sellist auastet rahu ajal ette. Isegi Luxemburi kaitseväe juhataja kannab ainult koloneli paguneid, sest tema struktuur ei võimalda rohkemat. Meie poliiteliit, aga on reaalsusest nii palju eraldunud ja põeb juba suurusehullustust, et teeb riigi rahvusvaheliseks naerualuseks. Vaadates noore juhataja armastust Aafrika kontinendi vastu siis võib öelda, et jah oleme muutunud Aafrika riigi sarnaseks.

Te võite nüüd muidugi öelda, et Jaeski räägib oma frustratsioonist ja pettumisest ning teil on õigus. Ma olen sügavalt pettunud, et organisatsioon mille ülesehitamisele ma pühendusin, kellele ma andsin oma elu parimad aastad, oma nooruse, mind niimoodi kohtleb. Kõige suurem häbi on mul oma laste ees, sest seadsin alati oma töö esikohale.

Kõik oleks lihtne kui see probleem piirduks vaid minuga. Pettunud, frustreeritud vanemohvitsere keda kaitsevägi on üle parda visanud on tänaseks juba sadakond. Vaadake mis toimub sotsiaal meedias, mida vanemohvitserid kirjutavad.

       

Kas tühjad ametikohad said siis täidetud? Käisin oma pataljoni aastapäeval mille 1999 üle andsin ja küsisin ülema käest, kui palju on sul kaadritöötajaid? Kui mina pataljoni üle andsin oli neid 89, kas nüüd on rohkem? Vastus oli ei, vähem on.

Täna on Eesti kaitsevägi olukorras, kus neil pole enam ohvitseri keda panna juhtima Balti kaitsekolledzit, jälle pidime abi küsima Lätilt, et Läti brigaadikindral kooli edasi juhiks, meie asemel.

Aastal 2003 nägin Brüsselis kui raske oli 43 aastasel kindralleitant Kerdil ilma ettevalmistuseta ja kogemusteta Eestit esindada. Tänu oma kangusele sai ta sellega hakkama. 2009 Brunssumis olin samas olukorras, kus tänu ebakompetentsele otsusele, minu määramisele tegelema valdkonnaga millest mul polnud aimugi, pidin olukorraga hakkama saama. 

Täna peale 28 aastat kaitseväe arendamist paneme taas noore inimese samasse olukorda. Paneme kaitseväge juhtima ohvitseri kellel puudub NATO staabitöö ja NATO missiooni kogemus. Kelle elukogemuse kohta ajakirjanik suudab välja uurida vaid selle fakti, et ta on hea mullamutipüüdja. Piinlik ja kurb. Päriselt.

Lõhkuda on lihtne, aga ehitamine võtab aega. Kes teab kui palju meil on antud aega iseenda vigadest õppida. Kompetentsi kasvatamine võtab aega, ei tule tänavalt keegi brigaade juhtima, olgu su sõber ajakirjanik või moekunstnik või kirurga nii tubli omal erialal kui tahes, militaarvaldkond vajab enamat kui mundris banketil eputamist.