200 aastat Borodino lahingust

7 septembril 2012 tähistati Venemaal 200 aasta möödumist kuulsast Borodino lahingust. Seda heitlust enne Moskvat Napoleoni ja Kutuzovi üksuste vahel peetakse üheks jubedamaks tapatalguks 1812 kampaania ajal. Prantsusmaa keiser tunnistas seda aastaid hiljem, öeldes:

„Üks kohutavamaid lahinguid minu jaoks oli see mille pidasin enne Moskvat. Prantsuse sõdurid näitasid ennast võidu väärilistena, aga venelased näitasid ennast võitmatutena.“

Borodino väljadel kaotasid Prantsuse väed lahingus 35 tuhat meest, tsaari Venemaa üksuste kaotused olid 44 tuhande mehe suurused. Lahingus osalenud vaenutsevate poolt suurused oli enam vähem võrdsed prantslastel 133 tuhat ja venelastel 154 tuhat meest. 

Igal lahingul on oma eellugu, igal sõjal on oma proloog. Miks otsustas Napoleon Venemaale kallale tungida? Mis viis paljude Euroopa aadlike poolt imetletud sõjapealiku niikaugele, et ta astus oma endise liitlase vastu sõjakäigule?

Et sellele vastust leida peab alustama 7 aastasest sõjast (1756-1763), mis mõjutasid Napoleoni, tulevast Prantsuse kindralit ja imperaatorit, tema kujunemisel ohvitseriks. Pidev Inglismaa ja Prantsusmaa vastasseis mida olid kogenud 7 aastases sõjas osalenud ohvitserid pedagoogid mõjutas ka nende õpilasi. Väidan, et sealt pärines Napoleoni vaen brittide vastu. Peab mainima, et antipaatia oli mõlemapoolne, sest läbi aegade oli saareriik järjepidevalt organiseerinud sõjakäike mandrile, seda ka enne ja peale Prantsuse revolutsiooni. 

Üheks Venemaa kampaania pea põhjuseks loetakse Vene tsaari taganemist Tilsiti kokkuleppest milles oli punkt mis puudutas britte. Selle rahulepingu sõlmisid Napoleon I ja Aleksander I peale Friedlandi lahingut 07 juulil 1807 Nemunase jõe keskel parvel. Napoleon uskus, et oli selle kohtumisega astunud jäädavasse liitu Venemaaga. See oli kahe poole rahu-, sõpruse- ja liiduleping, milles lepiti salaja kokku aidata teineteist vaidlustes: Prantsusmaa lubas Venemaale abi Osmanite Türgi vastu, Venemaa lubas ühineda kontinentaalblokaadiga Briti impeerium vastu. Just leppele vastaselt rikaste Liivimaa sadamate avamist kaubavahetusele Inglismaaga peetakse kampaania põhjuseks.

Teiseks põhjuseks võib pidada Napoleoni ambitsiooni käia Caesari ja Aleksander Suure jälgedes ning minna sõjakäigule itta. 1808 kirjutas ta kirja tsaarile, kus tegi ettepaneku asuda ühisele sõjakäigule Indiasse.  Imperaator oli ka Pärsia šahhi oma plaanidest informeerinud. Osad Prantsuse Suure Armee sõjamehed uskusid, et Venemaa ei ole selle kampaania lõppsihtpunkt. Napoleon teadis, et enamus Euroopa valgustatud aristokraatidest teda imetleb ja ta uskus, et peale Venemaa alistamist suudab ta, tsaari kaasabil, veel suurema väe kokku panna, et siis vallutada Inglismaa asumaad idas.

Kolmandaks sõja põhjuseks arvatakse Napoleoni plaani naituda tsaar Aleksander I õe Annaga luhtumist. 1804 ennast imperaatoriks krooninud Napoleon soovis kindlustada oma dünastiat järglasega, selleks ta lahutas ennast viljatust keisrinnast Josephinest ja hakkas otsima pruuti vanade aristokraatide perekondade hulgast. Kindlasti oleks Napoleoni abielu Vene tsaari pere liikmega tugevdanud Prantsusmaa positsiooni maailmakaardil. Aleksander I õukonnas, eesotsas tsaari emaga valitses Napoleoni vastane meeleolu, mistõttu peigmehele korvi andmise vabanduseks toodi printsessi varane noorus. Osade ajaloolaste poolt peetakse just Napoleoni solvumist üheks sõja põhjuseks, tegelikult põhjus pigem seisneb tsaari kahekeelses poliitikas. Aleksander I lubas Prantsusmaale nii mõndagi, kuid lõpptulemusena, et täitnud ühtegi neist lubadustest.

Neljandaks oli Napoleonile teada Preisimaa rahulolematus Prantsusmaa ülemvõimu vastu, ning kõnelused Vene tsaari ja Preisi õukonna vahel ühise vastuhaku algatamiseks. Reaktsioonilised jõud tsaari lähikonnas soovitasid Aleksander I kaaluda sõjalist kallaletungi Prantsusmaale. Napoleon oli seni ajani suutnud kõiki oma vastaseid ennetada, ka seekord kavatses Prantsusmaa keiser olla kiirem vastasest.

Prantsuse Suur Armee alustas oma Venemaa sõjakäiku 23 juunil 1812 mil kolme pontoonsilla kaudu ületati jõgi Nemunas. Järgmisel päeval ööbis imperaator Kaunases ja 28 juunil juba Vilniuses, kus ta peatus kuni 16 juulini. Napoleon oli oma edasiliikumises Moskva suunas kõhklev, sest ta lootis naiivselt, et tsaar kohe-kohe saadab oma alistumisteate, sest oli ta ju selleks kampaaniaks suutnud kokku koguda enneolematult suure armee. Diplomaatilised kullerid, kes sõelusid kahe riigipea vahel ei suutnud olukorda selgust tuua, pigem suurendasid segadust.

Napoleon oli sõjalise geeniusena suutnud koguda Venemaa sõjakäigule 675 tuhat meest, kellest alla poole olid prantslased. Mitmerahvuselise koosluse moodustasid poolakad, sakslased, itaallased, leedukad, hispaanlased, portugallased, šveitslased, hollandlased, illüürlased, austerlased, preislased ja horvaadid .

26-27 juuli toimusid lahingud Vitebski all kus mõlemad pooled kaotasid ligikaudu 3600 meest. See oli esimene Vene armee katse astuda Napoleonile vastu. Ülemjuhataja Barclay de Tolly otsustas siiski taganeda, kuna Vene II Läänearmee komandör Bagration ei olnud oma üksuseid peavägede juurde veel toonud. 

Sõjaminister, Vene armee ülemjuhataja, ajal mil tsaar vägede juures ei viibinud, Balti aadliku järeltulija, tulevane kindralfeldmarssal Michael Andreas von Barclay de Tolly (1761-1818) oli üles kasvatatud samuti Seitsme aastase sõja veterani oma tädimehe brigaadikindral Georg Wilhelm Vermeuleni hoole all. Viljandimaal Suure-Jaani Änge mõisas lapsepõlve veetnud ja oma viimas puhkepaiga Valgamaal, Jõgevestel leidnud suurmees sai range luterliku kasvatuse, mis andis talle tööharjumise ning tegi ta selle aja üheks paremaks Vene armee kindraliks. Barclay teadis Soome vallutamise kogemuste põhjal, et lahingu võidab see kellel on rohkem pataljone.

Järgmine suurem lahing toimus Smolenski pärast 16-18 augustil. Kokku saanud vägede üldarv oli suurem kui Borodino all. Napoleon oli esindatud 175 tuhat mehe ja Barclay de Tolly suutis liita I ja II Läänearmeed ning kamandas nüüd 130 tuhat meest. Lahingusse kaasati vaid osa kogunenud üksustest, ehk vastavalt prantslaste poolel 50 ja venelastel 60 tuhat meest, kaotused olid vastavalt 10 ja 12 tuhat meest. 

Ka Smolenski otsustas Barclay maha jätta, kuna Napoleon oli osavate manöövritega venelastele juba seljataha trüginud ning seetõttu kartis Barclay de Tolly jääda piiramisrõngasse, oli ju tsaar sõja alguses enne armee juurest lahkumist öelnud: 

„Ma jätan teile oma armee ja ärge kunagi unustage, et see on mu ainus sõjavägi.“  

Sõjaministrina teadis Barclay Vene armee olukorda. Reservid piirdusid pealinna Moskva kaitseüksuste ja väljaõpetamata maakaitseväega. Reformid mis olid käivitatud armee moderniseerimiseks olid alles pooleli. Peeter I aegse (1716) ja Katariina II ajal moderniseeritud Vene armee juhtimissüsteem muudeti alles hiljuti, 08 veebruaril 1812. Aleksander I allkirjastas sel päeval uue sõjaministeeriumi põhimääruse ja „Juhendi suure tegevarmee juhtimiseks“ ehk nii nimetatud „Kollase raamatu“. Sellise nime sai see mahukas materjal tänu köitmisele kollasesse kausta. Osade tema kaasaegsete hinnangul piisanuks juba ainuüksi „Kollasest raamatust“ Barclay nime igavikustamiseks Venemaal . 

Eesmärgiga regulaararmee olukorda kergendada andis Barclay staap 01 augustil välja lendlehe, milles kutsus Pihkva, Kaluuga ja Smolenski elanikke võitlema sissetungija vastu. Selles, arvatavasti Tartu ülikooli professori Andrei Kaissarovi poolt koostatud üleskutses, käsitleti esmakordselt pärisorjuses vaevlevat Vene talupoega kui kodanikku. 02 augustil moodustati esimene partisani salk mille etteotsa määrati kindralmajor parun Ferdinand von Wintzingerode.  See algatus oli meeltmööda valgustatud Vene aadlikele, kuid vastuolus konservatiivse poole esindajate ning traditsioonidega harjunud ülikuile.

Vene aadlikele oli otsus Smolensk maha jätta liiast, Barclay de Tolly’t hakati avalikult kutsuma reeturiks. Tema järjepidevust järgida tsaariga kokku lepitud ja Preisi ohvitseri kindralmajor Karl Ludwig von Phulli poolt väljatöötatud taganemistaktikat ei suudetud/tahetud mõista, pealegi esindas ta ju Vene õukonnas välismaalast, ta ei olnud oma, ei olnud venelane. Sõjaministrina tehtud töö Venemaa armee moderniseerimiseks oli Barclay’le tekitanud palju vaenlasi, sest tänu sellele olid palju aadlikud jäänud ilma vanade tavade järgi ettenähtud hüvedest. 

17 augustil 1812 tuli kokku erikomitee, kes soovitas vanade traditsioonide kohaselt ülemjuhatajaks määrata kõige vanem teenistuses olev kindral Mihhail Goleništšev-Kutuzov. Kuigi tsaar ei hinnanud kindralit, määras ta 20 augustil Kutuzovi Vene vägede ülemjuhatajaks. Barclay de Tolly vabastati sõjaministri kohalt. Balti aadlikule sai saatuslikuks kindralite vandenõud, mida juhtis tema enda parem käsi, I Läänearmee staabiülem kindral Aleksei Jermolov. Selle mehe eestvõttel kujundati terves armee juhtkonnas negatiivne hoiak oma komandöri vastu. Lisaks valas õli tulle varjatud konflikt kindralfeldmarssal Suvorovi lemmiku, Gruusia mägivürsti, Pjotr Bagration’ga, kes juhatas Vene II Läänearmeed ja kes saatis Barclayd laimavaid kaebekirju tsaarile. 

Kutuzov jõudis vägede juurde 29 augustil ja võttis üldjuhtimise enda kätte. Barclay de Tolly jäi I Läänearmee etteotsa. Kindel plaan oli anda Vene vägedel võimalus täies mahus prantslastega rinda pista ning teha seda enne Moskvat.

Lahinguvälja välja valinud, kirjutas Kutuzov tsaarile: 

„Positsioon millele ma Borodino küla juures 12 versta Možaiskit asusin, on üks parimaid, mida tasasel maastikul üleüldse leida võib. Selle positsiooni nõrka kohta , mis asub vasakul tiival, püüan kunstlikult parandada. Soovitav, et vaenlane ründaks meid sellel positsioonil, siis on mul võiduks suured lootused.“ 

Tegelikult oleks pidanud Prantsuse ja Vene vägede pealahing toimuma Tsarjovo-Zaimištše küla juures, 20 kilomeetrit Džatskist edelas, kuhu Vene armee oli taganenud 29 augustiks. Lev Tolstoi toob selle positsiooni loovutamise pea põhjuseks Kutuzovi soovimatust pidada lahingut oma eelkäija, Barclay de Tolly, poolt valitud väljal.

Borodino lahing algas hommikul kell seitse, kahurväe kanonaadiga. Tugevasti külmetunud Napoleon loobus päev varem marssal Davouti ettepanekust sooritada tiibmanööver ja otsustas lihtsa otserünnaku kasuks. Seda otsust sundis tegema ka venelaste järgepidev põgenemine tema manöövrite eest, keiser aga soovis lahingut. Peale suurtükiväe ettevalmistustuld asusid Davouti I ja Ney III korpused tsentrist liikuma lahingrivis vaenlase peale. Kaks tundi hiljem saatis Napoleon neile täienduseks reservis olnud Junot’i VIII korpuse. Paremal tiival ründas prints Poniatowski oma V korpuse Poola üksustega Bagrationi II Läänearmeed. Mägivürst sai surmavalt haavata Semjonovskoje fleššide kaitse. Vasakul tiival vallutas keisri kasupoeg Eugene de Berthaoma IV korpusega Borodino küla, seda tänu sellele, et vene suurtükkidel lõppes laskemoon. Barclay de Tolly nähes kriitilist olukorda saatis venelaste paremal tiival jõude seisvad üksused tsentris kaitsel olevatele üksustele. Vene kasakad ataman Platonovi ja kindral Uvarovi juhtimisel tegid tulemusetu ratsaväerünnaku prantslaste tagalasse Eugene üksuste selja taha. Kella kahe paiku sooritas Napoleoni eelviimane reserv marssal Murati ratsavägi massiivse rünnak venelaste positsioonidele, kuid ei suutnud vastupanu murda. Kutuzovi väed säilitades lahingkorra taganesid teisele kaitseliinile, kus valmistusid vastupanu jätkama. Lahing vaibus kellal nelja paiku. 

Vaatamata tapluse ägedusele viibis haiglane Napoleon enamuse aja tagalas, ta ei olnud eesliinil sõdureid innustamas. Sellega teenis ta oma korpuseülemate, marssalite, pahameele. Ka Kutuzov oli oma juhtimispunkti püstitanud eemale, Vene vägede paremale tiivale Gorki küla juurde. Peale lahingukära vaibumist saatis Barclay polkovnik Wolzogeni ülemjuhataja juurde järgmiseks päevaks juhtnööre saama, viimane leidis ülemjuhataja lahinguväljast kaunis kaugelt nautimas oma saatjaskonnaga rikkalikku õhtusööki ja šampanjat. Vaatamata esialgsele plaanile lahingut järgmisel päeval jätkata otsustas Kutuzov siiski taganeda, kell kolm öösel hiilis Vene armee Borodino lahinguväljalt minema. Muserdatud prantslased ei suutnud neid jälitada. 

13 septembril toimus ajalooline Fili küla nõupidamine, kus osalesid Kutuzov, Barclay de Tolly, Benningsen, Jermolov, Dohturov, Ostermann-Tolstoy, Konovnitšon, Rajevski, Toll ning võib-olla ka Uvarov ja Platonov. Barclay toetas Kutuzovi otsust Moskva maha jätta. Napoleon lootis Moskvasse sisse marssides kohata tsaari delegatsiooni kapitulatsiooni sõnumiga, tegelikult seda ei juhtunud. 

Miks nõustus Vene tsaar Aleksander I oma vana pealinna, Moskva, loovutama vaenlasele? Kas selle pärast, et tegemist polnud pealinnaga või nägi ta peale Borodino lahingut võimalust Napoleoni alistada. Strateegilisel tasemel loevad väga juhi isikuomadused ja tema oskus meeskonda kokku panna ning nende kompetentsi kasutada. Napoleon ja ka tsaar Aleksander I olid mõlemad vastuolulised inimesed. Napoleon pidas ennast selleks ajaks juba võitmatuks, Aleksander I oli valusa õppetunni saanud Austerlitsi all, kuid sellegi poolest polnud maha matnud oma ambitsiooni lüüa Napoleoni ning saada ise Euroopa suurimaks sõjameheks. 

Aleksander I oli oskus valida muudatusi armees läbi viima mees kellel oli indu, töökust ja tarkust, kindral Barklay de Tolly. Üheski armees ei armastata neid, kes toovad muutuseid, armeed tavaliselt valmistuvad ennast võitlema eilsetes sõdades, seepärast võib ainult imestada, et Barclay suutis kahe aastaga olles minister Vene armees niipalju reformida. Ka Kutuzovit ei saa alahinnata, sest tema ettevaatlikkus ja julgus võtta vastu otsus Moskva maha jätta, tõi tsaarile siiski tagasi tema riigi. Napoleon oli selleks ajaks välja töötanud õlitatud sõjamasina, keda administreeris suurepärane staabiülem marssal Berthier. Marssal Davout’i initsiatiivil oli spetsiaalselt Vene sõjakäigu tarbeks formeerinud korpused isemajandavateks üksusteks, koos liikuvate leivatehaste, välihospidalide, sepikodade, sadulseppade töökodade jne. 1804 keisriks kuulutamisega tuli Napoleonil hakata rohkem oma valikutes lähtuma poliitikast, see tõi ka tema õukonda õnne otsivaid sugulasi, aktiivseid ja ambitsioonikaid lolle. 

Borodino lahingut saab pidada Napoleoni karjääri allakäigu alguseks, ta kaotas seal võimaluse puruks lüüa tsaari Venemaa armeed, armeed mille toetusele lootsid paljud pisikesed riigid Euroopas. Vürstiriikideks killustatud Euroopa aadlikele, kes olid ikka veel šokeeritud Prantsuse revolutsioonist, sellest, et rahvas üles tõusis ja Bourbonid võimust ilma jättis, andis Napoleoni vägede kaotus Venemaal taas lootust ja usku oma traditsionaalse ülemvõimu taastamiseks. Vaatamata paljuräägitud valgustatuse (enlightment) ajastule Euroopas, valitses sel ajal siiski aadlike hulgas enamasti konservatiivne mõttemaailm. Napoleoni püüdele kindlustada oma võima vanade traditsioonide kohaselt, oli vastumeelt just konservatiividele, eriti konservatiivsele Inglismaale, kes rahastas ja mehitas Prantsusmaa vastast võitlust. 

Kindlasti poleks armee puruks löömine murdnud Vene rahva tahet oma kodumaad kaitsta. Protsessid, mille käivitas Barclay de Tolly oma üleskutsega Vene rahvale ja mis hiljem kirjutati Kutuzovi ja kindral Davõdovi kontodele aitasid regulaararmeed ja kurnasid vastast. Irregulaarne vastupanu oleks ühel või teisel moel jätkunud ka Vene armee puruks löömise järel. Mis tulemuseni see oleks viinud jääb spekulatsiooniks. Kindlasti aitas kogu sündmuste ahel kaasa talupoegade eneseteadvuse tõstmisele ja algatada pärisorjuse kaotamise protsessi tsaari Venemaal, sealhulgas ka rahvuslikku liikumise algust Eesti-ja Liivimaal. 

Artikkel ilmus ajakirjas Horisont mai kuu 2012 numbris-A.J.