Uue sõja autod

Teises maailmasõjas said üheks modernse armee tunnuseks ameeriklaste poolt kasutatud Willys MB. Pärast lahesõda, 1991 aastal, omandas samasuguse tuntuse järgmise põlvkonna militaarsõiduk HMMWV (High Mobility Multipurpose Wheeled Vehicle – kõrge mobiilsusega mitmeotstarbelised ratassõiduk) ehk rahvakeeli Hummvee. Ameerika armeel on praegu ligikaudu 120 tuhat HMMWV-d. Iraagi sõjas kasutati 19 tuhat masinat, lisaks on Iraagi armee ostnud juba ligikaudu 4 tuhat HMMWV-d.

Arvukus tähendab menu? Mitte alati. Hummvee, nagu ta eelkäijadki, oli loodud klassikalise, rindejoonega sõja jaoks. Seal tead, et ees on vaenlane, taga aga omad. Kui väga hätta jäid, võisid auto all tule eest varju otsida – soo oli kõige ohutum koht.
Ent tänastes, rindejooneta sõdades oht tihti altpoolt just varitsebki. Nii Iraagis kui Afganistanis on liitlasvägede tehnika kannatanud eeskätt just miinide läbi. Ning rünnakuks altpoolt polnud valmis ükski sõjaväeauto – isegi Hummvee.

Uued lahinguautod on aga juba olemas: nende üldnimi on MRAP (Mine Resistant Ambush Protected) ehk tõlgituna – miinikindel ja varitsuse eest kaitstud soomustatud ratassõiduk. Sõnaga auto, mis mõeldud just võitluseks rindejooneta sõjas.

Liikuvvahendite soomustamise tingib tänapäeva sõjalistes konfliktides rindejoone puudumine, st vaenlane võib rünnata igal pool, igal ajal ja ebaharilikul kombel. Soomustatud ratassõidukite kasutamise dikteerib ka vajadus mitte kahjustada tankiroomikutega kohalikke teid, olla mobiilne eskortides varustuskonvoisid, viies läbi patrulle ning olla samas kaitstud varitsuste, miinide ja improviseeritud lõhkeseadete ehk IED-de (Improvised Explosive Device) eest.

Iraagi konflikti alguses kasutas USA armee konvoide eskortimiseks ja patrullimiseks suuri lahingumasinaid, nagu näiteks Stryker (kes tuttav Vene armee tehnikaga – Stryker meenutab venelaste BTR-i). Kuigi suured soomusmasinad on enamasti heade miinikaitse omadustega on nende manööverdusvõime piiratum. Samuti on võimsate teedeta maastiku läbimiseks loodud masinate kasutamine autoteedel kallis ja ebaefektiivne. Lisaks ei võimalda soomukite piiratud vaatlusavad kasutada kogu masinas asuvat meeskonda ümbritseva olukorra jälgimiseks ja seepärast on varitsusele sattumise võimalus suurem.
HMMWV-d on küll mobiilsemad, kuid nende kõige suuremaks miinuseks on miinikaitse puudulikkus.
MRAP-dega püütakse mõlema eespool nimetatud sõiduki puuduseid likvideerida ning eeliseid kokku liita. MRAPi võtmeelement on väga tugev ja V-kujuline põhi. See annab efektiivse kaitse maamiinide eest, samuti suudab külgsoomus piisavalt kaitsta meeskonda improviseeritud lõhkekeha rünnaku puhul. USA kaitseministri Robert Gatesi sõnul on MRAP-sõidukid Iraagis kogenud üle 300 IED rünnaku, kuid nendes olnud sõdurid ei ole saanud kannatada.
Nagu öeldud, MRAP on üldmõiste, mitte konkreetne autotüüp. MRAP-soomusautode tootmisega tegeleb õige mitu USA kompaniid, näiteks BAE Systems, Navistar, Force Protection, Textron. Nende sõidukid kannavad nimesid Mastiff, Cougar, RG-33, ASV M1117, Buffalo jne.

Peale ameeriklaste on tegelikult veel mitmeid riike, kes tegelevad soomusautode arendamise ja tootmisega. Inglased on kuulsad oma konservatiivsuse poolest ja pikalt uhked olnud oma legendaarse Land Roveri üle. Ent legend lahingus ei kaitse. Inglaste 1948. aastal tootmisse võetud ja 70ndatel Põhja-Iirimaa kriisi päevil soomustatud Snatch Land Rover on olnud sealse pressi kriitika all juba mitu aastat. Ette heidetakse tema iganenud konstruktsiooni, nõrka miinikaitset või IED-kaitsevõimekust, nappi ruumi lisaseadmete paigaldamiseks jne. Vanematel Snatch-mudelitel puuduvad isegi kõrbesõjaks vajalikud konditsioneerid!
Pärast mitmeid läbi kukkunud soomusprojekte on inglased loobunud jalgratta leiutamisest ja hankinud endale esimesed 86 MRAPi jänkidelt. Mudeliks on Mastiff PPV. Lisaks brittidele on MRAPid endale hankinud juba ka Prantsuse, Itaalia, Kanada, Hispaania ja Iraagi armeed. Poola armee on samuti muretsenud endale mõned masinad ning kaalub hanke laiendamist.

Prantslased kasutavad konvoide julgestamiseks kodumaist autot VBL (Vehicule Blinde Leger) – kerget soomustatud sõidukit, mis algselt oli mõeldud luuremasinaks soomusüksustele „rindejoonega sõdades”. Neid on toodetud juba alates aastast 1980 kokku üle 2300 eksemplari. VBL NG lühendi kaks viimast tähte tähistavad turule saabunud uut mudelit (NG – New Generation).

Miiniohuga võitlemiseks Balkani konfliktides ehitas IVECO 1990. aastal oma LMV (Light Multirole Vehicle), mille omapära seisneb meeskonna jaoks eraldi raami keskele paigaldatud soomustatud elemendis. See tagab meeskonda efektiivse kaitse ratta all toimuva plahvatuse puhul. Itaalia armee on saanud selle masina headust testida Afganistanis juba mitmel korral. Seitse riiki (Itaalia, UK, Belgia, Norra, Hispaania, Tsehhi ja Horvaatia) on kokku tellinud juba üle 2300 IVECO LMV.

Sakslased kasutavad samuti oma kodumaist toodangut, Krauss-Maffei Wegmann (KMW) tehastes toodetud Dingo 2 on ehitatud Unimog 5000 raamile. KMW toodangut on endale hankinud Austria, Belgia, Tšehhi ja Luksemburgi armeed.

Ka idanaabri juures arendatakse soomustatud militaarmaasturite tootmist. 2001. aastal esitletud ning hiljem väikeseerias toodetudki (ca 100 autot) GAZ-2975 Tigr on üks naabri katsetest moderniseerida oma armeed – või vähemalt omada väike kogus moodsajoonelisi sõidukeid paraadide jaoks. Tõsi, Tigr on paariline pigem Hummveedele, mitte miinikindlatele MRAPidele.

Kaugel Austraalias on toodetud oma armee vajaduste rahuldamiseks soomusauto Bushmaster, mille miinivastane kaitse on väga heal tasemel tänu V-kujulisele põhjale. Austraalia armee teenistuses on praegu 443 sõidukit, hollandlased hankisid kiirkorras Afganistanis kasutamiseks 48 Bushmasterit.

Aastal 2006 andis USA armee sisse tellimuse tuhandele MRAP-tüüpi sõidukile ja tänaseks on see kümnekordselt kasvanud. Tuleval aastal plaanitakse hankida 17 700 MRAP-tüüpi sõidukit. Probleemiks on sõidukite kallis hind ja asjaolu, et mõnede variantide transpordiks saab kasutada vaid kalleid strateegilisi transpordilennukeid C17. Ega Pentagonigi rahakott päris põhjatu ole.

Ka Eesti kaitseväel on MRAP-tüüpi masinad olemas. Õppetunnid Iraagi konfliktist, kus meie sõdurid patrullisid tihti 40kraadises kuumuses lahtise UNIMOG veoauto kastis sundisid kaitseväge hankima Afganistani missioonil osalevatele EOD meeskondadele Lõuna-Aafrika päritolu, 1994. aastal toodetud Mamba Mk2 Alvis 4 tüüpi MRAP-veokid. Tänaseks on need masinad välja vahetatud soomukitega Sisu XA-180 Pasi.
Loodame, et meil jagub tarkust ja jõudu ka edaspidi oma sõdurite kaitseks soomusmasinaid juurde muretseda.

MRAPide moderniseerimine ja lisaseadmete paigaldamine on pidev protsess. Näiteks Buffalo varustusse kuulub kaugjuhtimisega teleskoopkäsi. See võimaldab kontrollida teeäärseid kahtlaseid esemeid, et avastada peidetud lõhkekehi. MRAP masinate kohustuslikku komplekti kuuluvad raadiohäirete tekitaja ehk jammer, GPS, öövaatlusseadmed ja kaamerad. Uuematel mudelitel juhitakse tornis asuvat kuulipildujat kaamerate ja automaatika abil ning tulevik näibki selline, et võimalikult enam jäetakse automaatika hoolde – viimane on küll kallis, ent inimelu on hindamatu.

https://tehnikamaailm.ee/uue-soja-autod/