Musketid Napoleoni sõdades
Dumas „Kolme musketäri” kangelased võitlesid põhiliselt rapiiridega. Ometi pärineb musketäride kui väeliigi nimetus tulirelvast – musketist. Ning just musket oli see relv, mis omal ajal lahingutaktika täiesti ümber kujundas.
Mis on musket? Musket on eestlaetav pikk püss. Selle leiutamise au kuulub ilmselt hiinlastele, igatahes nimetab musketit Hiina sõjandusteadlane Huo Long Jing oma 14. sajandil ilmunud teoses. Euroopasse (algselt Hispaaniasse) jõudsid musketid 1500. aasta paiku. Kuueteistkümnendal sajandil tõrjus musket jalaväelase relvana vibu ja ammu välja.
18. sajandil oli musket juba jalaväelase peamine relv. Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni sõdade ajal oli kasutusel sileraudne eestlaetav musket. Täägi külge ühendamine, ränikiviga tuleluku ja rauast rammimisvarda kasutuselevõtt, samuti odavate nitraatide avastamine ja tõhusama püssirohu tootmisprotsessi käivitamine lubas rohkem toetuda üksuste tulejõule.
Vaatamata täiustustele oli musketitel mitmeid puudusi. Peab ära mainima tema raske käsitsemise, lühikese laskekauguse ja märkimisväärse ebatäpsuse.
95 kuni 150 cm pika ja 4,5 kuni 7 kg raske relva laadimine ei olnud lihtne ülesanne.
Ideaalsetes oludes hästi väljaõpetatud mees suutis lasta kuus lasku minutis. Lahingu ajal oli üks kuni kaks lasku tõenäolisem saavutus. Isegi laadimise protsessi kirjeldamine võtab vähem aega kui protsess tegelikkuses.
Kaba maha toetanud, pidi musketär võtma ühe käega 30–40grammise padruni oma laskemoonataskust. Padrunist, mis kujutas endast paberisse mässitud püssirohuportsjoni ja kuuli, tuli kuul välja hammustada ja jätta hammaste vahele. See tähendas, et jalaväelasel pidid olema terved esihambad, hambutuid jalaväkke teenistusse ei võetud. Esmalt tuli osa püssirohust valada süütepannile ja -kanalisse, ülejäänud püssitorusse. Püssirohu toru põhja jõudmiseks tuli musketit paar korda päraga vastu maad lüüa, seejärel sülitas musketär kuuli raua suudmest sisse, lasi kuulil püssirohule järele kukkuda, kõige lõpuks läks tropiks ette paber. Kõik see tuli vardaga raua põhja rammida. Pärast varda tagasi oma kohale asetamist tuli tõsta tuleluku mehhanism, sihtida ja tulistada.
Brittidel oli selle protsessi teostamiseks 20 eraldi liigutust ja 10 käsklust.
Lahingus jäi neist järele vaid „lae ja süüta”…
Isegi ilma pinge ja lahingupaanikata oli laadimises/laskmises lihtne eksida. Püssirohi võis minna sinna kuhu polnud määratud, varras võis ununeda rauda jne. Teinekord võis püssirohi olla niiske või ränikivi liialt kulunud. Tõrked olid tavalised asjad ja ei olnud harv juhus, kui sõdur lahinguärevuses musketi kahe või isegi kolme laenguga laadis ja siis relv laskja käes plahvatas.
Isegi kõige paremate tingimuste juures hakkas musket pärast tosinat lasku lagunema. Kõike seda tingituna eri suurustega laengutest ja kuulidest.
Ka heade lasketingimiste juures oli musket ebatäpne. Üks selle aja ohvitser on öelnud: sõduril, kes saab haavata 150 jardi (1 jard = 0,914 meetrit) pealt temale sihitud ja lastud musketikuulist, peab küll eriti vähe õnne olema.
Preisi armee tegi 1790. aastal testi oma kaheksa aastat varem kasutusele võetud musketite tabavuse kontrollimiseks. Tulemust ei saa nimetada muljetavaldavaks.
Märklauad, ehk puidust ja riidest kujud seati jalaväe kompanii ette, laskejoonel oli iga 1,8 meetri peal üks mees, kokku 32 meest, mis tegi 44% tihedama rivi, kui tavaliselt. Ning mõistagi oli tulistajatel see suur eelis, et keegi ei tulistanud neile vastu.
See test tõestas, et 25% laskudest ei tabanud vaenlast. Osad lasud, mis tabasid ei teinud suurt viga, sest tabasid sõdurite kõrgeid mütse või jäid kinni riietesse. Lahingute analüütikud väidavad, et 15% väljalastud kuulidest tabasid kedagi, kusjuures kahju määravaks suuruseks oli laskekaugus. Tavaline musketituli 100 meetri kaugusel oleva vaenlase pihta tõi vähe tõsiseid kaotusi. 50-lt meetrilt avatud tuli võis põhjustada samas tõsist kahju. Nende faktidega pidid selle aja taktikud arvestama.
Tulejõul oli mõju siis, kui seda anti suures koguses kontsentreerituna kitsale rindelõigule. Õlg õla kõrvale kahte või kolme viirgu rivistatud sõdurite üksuse tule efektiivsus suurenes märkimisväärselt.
Rügement suutis lasta 1500 meetri pikkusest rivist 3000 lasku minutis. Ründava poole kaotusteks arvutati 70 meetri peal 450 haavatut, kellest kuus surmavalt. Teisalt 70 meetri läbimiseks kulus kiiresti liikuval sõduril umbes minut!
Sellegipoolest ei saa öelda, et musket ei olnud efektiivne relv. Ta lihtsalt ei olnud üksikuna kasutades tõhus. Kui taktikud panid musketid tihedasse rivisse ja võtsid kasutusele kogupaugud võis musketituli lühikese maa pealt olla väga ohtlik.
1815. aastal Ligny all pühiti Prantsuse 82. liinirügement ja kaks pataljoni (kokku umbes 1100 meest) teelt kahetunnises tõsises tulevahetuses St. Amand-la-Haye küla pärast. Selles lahingus kaotas prantslaste 7. diviis 50% oma koosseisust, sealhulgas langesid diviisiülem ja mõlemad brigaadikomandörid. Raske on tagantjärele selgitada, missugused kaotused olid tingitud suurtükitulest, missugused musketite omast. Sellegipoolest peab ütlema, et sellised kaotused ei olnud enam tulevahetustes ebatavalised.
Koos tulirelvadega arenes ka laskemoon. Püssirohu koostisosad püsisid samad, eksperimenteeriti aga vahekordadega. Napoleoni armee kasutas püssirohtu, mis koosnes 75% salpeetrist, 9,5% väävlist ja 15,5% puusöest. Inglastel oli väävlit veidi enam (10%) ja sütt sellevõrra vähem (15%). Väiksem kogus puusütt parandas süttivust ja vähendas tõrkeid. Inglastel olid ka paremad tulekivid, lisaks oli neil kohustus kive tihedamini vahetada.
Kuigi prantslaste musketid tõrkusid sagedamini oli nende plussiks lihtne parandamine, nende musketitel sai isegi rauda vahetada.
Kõik armeed kasutasid lähivõitluses tääke ehk bajonette, mida sai püssi raua külge kinnitada. Tääkide kasutegur oli pigem psühholoogiline, kui füüsiliste kaotuste tekitamine. Peale selle lisas tääk relvale 5–8 kg kaalu juurde.
Ratsaväelased olid relvastatud karabiinidega, mis põhimõtteliselt on samastatavad musketitega, kuid olid ainult lühema rauaga. Tragunid kandsid midagi karabiini ja musketi vahepealset, mis oli abiks, kui nad pidid ajutist jalaväelase rolli täitma. Võrreldes tavalise musketiga olid karabiinid ja tragunite musketid veel väiksema laskeulatuse ja täpsusega.
Prantsuse sõduri kaasaskantav laskemoonakogus oli tavaliselt 50 lasku, brittidel 60. Samasugune kogus oli iga mehe jaoks veel armeede varudes. Sellised kogused lubasid pidada tulevahetust suuremas lahingus 2–3 tundi. Varusid hoiti pataljoni või rügemendi varustusvankritel.
Musketist palju täpsem relv oli vintpüss. Napoleoni sõdade algusaastatel võeti see kasutusele esmalt brittide kergejalaväe üksustes. Selle laskekaugus oli palju suurem ja tuli täpsem, peale selle oli vintpüss palju kergem. Selle puuduseks oli aga musketist veelgi keerulisem käsitsemine ja hooldamine, mis omakorda tegi laskekiiruse aeglaseks. Probleemiks oli vajaliku tihedusega kuuli rauda saamine. Mõnedel mudelitel kasutati selleks isegi puuhaamrit.
Britid relvastasid vintpussiga ühe lahingpataljoni. Relva mark oli Baker, ajaloo esimene masinate abil masstoodetud vintrelv.
Prantslased olid Napoleoni isiklikul käsul aastal 1807 loobunud vintpüssi kasutamisest, kuna ta pidas neid mõttetult kalliteks. Teised armeed vastupidiselt jätkasid vintpüsside kasutusele võtmist eriotstarbega üksustes.
Oleks vist liialdus väita, et Waterloo lahingu ja Napoleoni saatuse otsustas keisri konservatiivsus tulirelvade valikul. Teisalt olid Napoleoni sõjad pöördepunktiks, kust alates sõdurite isiklik vaprus polnud enam lahingu tulemuse ainumäärav tegur – selleks sai aina enam kiiresti arenev relvateadus.
18. sajandil oli musket juba jalaväelase peamine relv. Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni sõdade ajal oli kasutusel sileraudne eestlaetav musket. Täägi külge ühendamine, ränikiviga tuleluku ja rauast rammimisvarda kasutuselevõtt, samuti odavate nitraatide avastamine ja tõhusama püssirohu tootmisprotsessi käivitamine lubas rohkem toetuda üksuste tulejõule.
Vaatamata täiustustele oli musketitel mitmeid puudusi. Peab ära mainima tema raske käsitsemise, lühikese laskekauguse ja märkimisväärse ebatäpsuse.
95 kuni 150 cm pika ja 4,5 kuni 7 kg raske relva laadimine ei olnud lihtne ülesanne.
Ideaalsetes oludes hästi väljaõpetatud mees suutis lasta kuus lasku minutis. Lahingu ajal oli üks kuni kaks lasku tõenäolisem saavutus. Isegi laadimise protsessi kirjeldamine võtab vähem aega kui protsess tegelikkuses.
Kaba maha toetanud, pidi musketär võtma ühe käega 30–40grammise padruni oma laskemoonataskust. Padrunist, mis kujutas endast paberisse mässitud püssirohuportsjoni ja kuuli, tuli kuul välja hammustada ja jätta hammaste vahele. See tähendas, et jalaväelasel pidid olema terved esihambad, hambutuid jalaväkke teenistusse ei võetud. Esmalt tuli osa püssirohust valada süütepannile ja -kanalisse, ülejäänud püssitorusse. Püssirohu toru põhja jõudmiseks tuli musketit paar korda päraga vastu maad lüüa, seejärel sülitas musketär kuuli raua suudmest sisse, lasi kuulil püssirohule järele kukkuda, kõige lõpuks läks tropiks ette paber. Kõik see tuli vardaga raua põhja rammida. Pärast varda tagasi oma kohale asetamist tuli tõsta tuleluku mehhanism, sihtida ja tulistada.
Brittidel oli selle protsessi teostamiseks 20 eraldi liigutust ja 10 käsklust.
Lahingus jäi neist järele vaid „lae ja süüta”…
Isegi ilma pinge ja lahingupaanikata oli laadimises/laskmises lihtne eksida. Püssirohi võis minna sinna kuhu polnud määratud, varras võis ununeda rauda jne. Teinekord võis püssirohi olla niiske või ränikivi liialt kulunud. Tõrked olid tavalised asjad ja ei olnud harv juhus, kui sõdur lahinguärevuses musketi kahe või isegi kolme laenguga laadis ja siis relv laskja käes plahvatas.
Isegi kõige paremate tingimuste juures hakkas musket pärast tosinat lasku lagunema. Kõike seda tingituna eri suurustega laengutest ja kuulidest.
Ka heade lasketingimiste juures oli musket ebatäpne. Üks selle aja ohvitser on öelnud: sõduril, kes saab haavata 150 jardi (1 jard = 0,914 meetrit) pealt temale sihitud ja lastud musketikuulist, peab küll eriti vähe õnne olema.
Preisi armee tegi 1790. aastal testi oma kaheksa aastat varem kasutusele võetud musketite tabavuse kontrollimiseks. Tulemust ei saa nimetada muljetavaldavaks.
Märklauad, ehk puidust ja riidest kujud seati jalaväe kompanii ette, laskejoonel oli iga 1,8 meetri peal üks mees, kokku 32 meest, mis tegi 44% tihedama rivi, kui tavaliselt. Ning mõistagi oli tulistajatel see suur eelis, et keegi ei tulistanud neile vastu.
See test tõestas, et 25% laskudest ei tabanud vaenlast. Osad lasud, mis tabasid ei teinud suurt viga, sest tabasid sõdurite kõrgeid mütse või jäid kinni riietesse. Lahingute analüütikud väidavad, et 15% väljalastud kuulidest tabasid kedagi, kusjuures kahju määravaks suuruseks oli laskekaugus. Tavaline musketituli 100 meetri kaugusel oleva vaenlase pihta tõi vähe tõsiseid kaotusi. 50-lt meetrilt avatud tuli võis põhjustada samas tõsist kahju. Nende faktidega pidid selle aja taktikud arvestama.
Tulejõul oli mõju siis, kui seda anti suures koguses kontsentreerituna kitsale rindelõigule. Õlg õla kõrvale kahte või kolme viirgu rivistatud sõdurite üksuse tule efektiivsus suurenes märkimisväärselt.
Rügement suutis lasta 1500 meetri pikkusest rivist 3000 lasku minutis. Ründava poole kaotusteks arvutati 70 meetri peal 450 haavatut, kellest kuus surmavalt. Teisalt 70 meetri läbimiseks kulus kiiresti liikuval sõduril umbes minut!
Sellegipoolest ei saa öelda, et musket ei olnud efektiivne relv. Ta lihtsalt ei olnud üksikuna kasutades tõhus. Kui taktikud panid musketid tihedasse rivisse ja võtsid kasutusele kogupaugud võis musketituli lühikese maa pealt olla väga ohtlik.
1815. aastal Ligny all pühiti Prantsuse 82. liinirügement ja kaks pataljoni (kokku umbes 1100 meest) teelt kahetunnises tõsises tulevahetuses St. Amand-la-Haye küla pärast. Selles lahingus kaotas prantslaste 7. diviis 50% oma koosseisust, sealhulgas langesid diviisiülem ja mõlemad brigaadikomandörid. Raske on tagantjärele selgitada, missugused kaotused olid tingitud suurtükitulest, missugused musketite omast. Sellegipoolest peab ütlema, et sellised kaotused ei olnud enam tulevahetustes ebatavalised.
Koos tulirelvadega arenes ka laskemoon. Püssirohu koostisosad püsisid samad, eksperimenteeriti aga vahekordadega. Napoleoni armee kasutas püssirohtu, mis koosnes 75% salpeetrist, 9,5% väävlist ja 15,5% puusöest. Inglastel oli väävlit veidi enam (10%) ja sütt sellevõrra vähem (15%). Väiksem kogus puusütt parandas süttivust ja vähendas tõrkeid. Inglastel olid ka paremad tulekivid, lisaks oli neil kohustus kive tihedamini vahetada.
Kuigi prantslaste musketid tõrkusid sagedamini oli nende plussiks lihtne parandamine, nende musketitel sai isegi rauda vahetada.
Kõik armeed kasutasid lähivõitluses tääke ehk bajonette, mida sai püssi raua külge kinnitada. Tääkide kasutegur oli pigem psühholoogiline, kui füüsiliste kaotuste tekitamine. Peale selle lisas tääk relvale 5–8 kg kaalu juurde.
Ratsaväelased olid relvastatud karabiinidega, mis põhimõtteliselt on samastatavad musketitega, kuid olid ainult lühema rauaga. Tragunid kandsid midagi karabiini ja musketi vahepealset, mis oli abiks, kui nad pidid ajutist jalaväelase rolli täitma. Võrreldes tavalise musketiga olid karabiinid ja tragunite musketid veel väiksema laskeulatuse ja täpsusega.
Prantsuse sõduri kaasaskantav laskemoonakogus oli tavaliselt 50 lasku, brittidel 60. Samasugune kogus oli iga mehe jaoks veel armeede varudes. Sellised kogused lubasid pidada tulevahetust suuremas lahingus 2–3 tundi. Varusid hoiti pataljoni või rügemendi varustusvankritel.
Musketist palju täpsem relv oli vintpüss. Napoleoni sõdade algusaastatel võeti see kasutusele esmalt brittide kergejalaväe üksustes. Selle laskekaugus oli palju suurem ja tuli täpsem, peale selle oli vintpüss palju kergem. Selle puuduseks oli aga musketist veelgi keerulisem käsitsemine ja hooldamine, mis omakorda tegi laskekiiruse aeglaseks. Probleemiks oli vajaliku tihedusega kuuli rauda saamine. Mõnedel mudelitel kasutati selleks isegi puuhaamrit.
Britid relvastasid vintpussiga ühe lahingpataljoni. Relva mark oli Baker, ajaloo esimene masinate abil masstoodetud vintrelv.
Prantslased olid Napoleoni isiklikul käsul aastal 1807 loobunud vintpüssi kasutamisest, kuna ta pidas neid mõttetult kalliteks. Teised armeed vastupidiselt jätkasid vintpüsside kasutusele võtmist eriotstarbega üksustes.
Oleks vist liialdus väita, et Waterloo lahingu ja Napoleoni saatuse otsustas keisri konservatiivsus tulirelvade valikul. Teisalt olid Napoleoni sõjad pöördepunktiks, kust alates sõdurite isiklik vaprus polnud enam lahingu tulemuse ainumäärav tegur – selleks sai aina enam kiiresti arenev relvateadus.
Kommentaarid
Postita kommentaar