Valgustatud kindral Gerhard Johann David von Scharnhorst

Ajateenistusele pani Euroopas aluse Prantsuse revolutsioon, mis kukutas Bourbonide ülemvõimu, tõi õigused kodanikele ning lõi vabariigi. Kuidas hakkasid needsamad kukutatud kuningad hindama ajateenistust? Kuidas juhtus nii, et Esimese maailmasõja alguseks oli loodud õlitatud, hästi funktsioneeriv süsteem? Kes olid nende muudatuste taga?

Revolutsiooni järel tekkinud Prantsuse vabariik ei kestnud kaua, kuid see kogemus valgustas paljude Euroopa mõtlejate meeli. Käesolev artikkel käsitleb ühte valgustatud meest, kindral Gerhard Johann David von Scharnhorsti, kes tutvustas ajateenistuse ideed Preisi aristokraatidele. Kindral Scharnhorsti isik väärib tutvustamist ka juba kas või sellepärast, et ta oli kuulsa sõjandusteoreetiku Carl von Clausewitzi õpetaja. Huntington on nimetanud Scharnhorsti refomistiks, kes pani aluse tõelisele lääne sõjaväelase elukutsele.

Teema käsitlemine on raske, sest vaid vähene hulk seda puudutavaid materjale elas üle Teise maailmasõja. Maailmakaardilt on kadunud ka Preisi riik ning jäänud on vaid mälestus vapratest meestest, kes 1815. aasta juunis jõudsid Waterloo lahinguväljale napilt enne Wellingtoni armee kokkukukkumist. Ühe põhjuse, miks kindral Scharnhorsti vähe teatakse, toob välja Charles Eduard White oma raamatus „Valgustatud sõjamees” („The enlightened soldier”). Tema väitel ignoreerivad nüüdisaja ajaloolased Preisimaa toonased reforme seetõttu, et Natsi-Saksamaa kolleegid neid liigselt imetlesid. See olevat ka peamiseks põhjuseks miks pole tänaseni inglise keeles ilmunud Scharnhorsti biograafiat.

Hannoveri aastad: karjääri algus

Gerhard Johann David von Scharnhorst sündis 12. novembril 1755 Hannoveri lähedal väikeses Bordenau külas. Ta kasvas isa renditalus, madal päritolu pärssis oluliselt tema sõjaväelase karjääri.

17aastaselt asus Scharnhorst õppima krahv Friedrich Wilhelm Ernst zu Schaumburg-Lippe-Bückeburgi (1724–1777) sõjakooli. Selle erudeeritud üliku uuenduslikus haridusasutuses pandi Scharnhorsti sõjalistele vaadetele ja tööharjumustele tugev vundament.

1778. aastal, pärast nelja õpinguaastat, kutsuti Scharnhorst teenistusse Hannoveris. Rügemendi ülem, kindral Emmerich Otto August von Estorff (1722–1796), avastas üsna pea Scharnhorsti pedagoogiande ja määras ta rügemendi kooli Nordheimis. Kirjas kodustele väljendas Scharnhorst oma määramise üle suurt rahuldust: „Ma pean nädalas kuus tundi loenguid, kaks matemaatikast, kaks taktikast ja kaks inseneriteadusest.”

1783 määrati Scharnhorst Hannoveri suurtükiväekooli. Suurtükiväelase eriala ei peetud tollal prestiižseks, sest see nõudis õppimisvõimet, tööd ja annet. Sajandite jooksul oli aadlikes juurdunud eelarvamus, et hariduse omandamine ja töö on alandavad. Kuna armee siiski suurtükiväelasi vajas, said oma andekamatele lastele anda ohvitserihariduse ka vaesemad aadlikud. Briennes’i suurtükiväekoolist algas ka Prantsuse imperaatori Napoleon Bonaparte’i sõjaline karjäär.

Hannoveris asutas Scharnhorst sõjandusajakirja, mis ilmus, küll mitme nime all, aastani 1805. Kolme aastaga saavutas ta publitsistina ja pedagoogina kuulsuse. 1788. aastal aitas Scharnhorst koostada ja trükkida raamatu „Sõjateaduse käsiraamat ohvitseridele” („Handbuch für Offiziere in den anwendbaren Teilen der Kriegswissenschaften”). 1792 avalas ta teose „Sõjapidamise käsiraamat kasutamiseks välitingimustes” („Militärisches Taschenbuch für den Gebrauch im Felde”). Kaasaegsete sõnul oli see „oma aja kõige rohkem kasutust leidnud praktiline juhend”.

Scharnhorsti esimene sõjaline kampaania, kus ta akadeemilisi teadmisi rakendada sai, toimus 1793 Hollandis, kus ta teenis edukalt Yorki hertsogi alluvuses. 1794 osales Scharnhorst Menini kaitsmisel ja hilisemal garnisoniga piiramisest väljamurdmisest. Varsti pärast neid sündmusi edutati Scharnhorst majoriks ja määrati Hannoveri kontingendi staapi.

Naastes pärast 5. märtsil 1795 sõlmitud Baseli rahu Hannoveri, hakkas nüüd juba 40aastane Scharnhorst lahingukogemusi analüüsima. Tema seisukohad ilmusid artiklitena, millest tuntuimad on „Menini linna kaitsmine” („Vertheidigung der Stadt Menin”) ja „Prantslaste edu põhjused revolutsioonisõdades” („Die Ursachen des Glücks der Franzosen im Revolutionskrieg”). Scharnhorst uskus, et prantslaste edu aluseks oli poliitilise ja sõjalise tegevuse pidev koordineerimine.

Läbi artiklite jõudis Scharnhorst järeldusele, et Hannoveri armee vajab muutusi. Ta hakkas propageerima „paremat haridust ohvitseridele ja allohvitseridele, leitnandi auastmesse ülendamist läbi eksamite, nepotismi ja onupojapoliitika kaotamist, sõjalise kohtumõistmise parandamist, suurtükiväe ümberrelvastamist ja laiendamist, jalaväe taktika transformeerumist liinisüsteemilt erinevate rünnakkolonnide kombinatsiooniks. Vajadust moodustada alaline kindralstaap, vajadust jaotada armee diviisideks, kus on esindatud kõik relvaliigid, et tagada paindlik ja iseseisev operatiivtegutsemisvõime. Reaalse ja intensiivse väljaõppe korraldamist ning ajateenistuse sisseviimist palgasõdurite negatiivsete mõjude vähendamiseks armees.”

Kahjuks lükkas Hannoveri vürst kõik ettepanekud tagasi.

Preisimaale

Selleks ajaks tunti Scharnhorsti juba mitmes riigis ja armees. Enamik neist soovis teda oma teenistusse värvata. 1801. aastal otsustas Scharnhorst lõpuks vahetada teenistuskohta ning asus Preisi kuninga Friedrich Wilhelm III teenistusse. Preisi kuningas andis talle selle eest aadlitiitli, kolonelleitnandi auastme ja kaks korda suurema palga kui Hannoveris. Tasub mainida, et Scharnhorst ei vahetanud teenistuskohta kerge südamega – läbirääkimised Preisi armeega kestsid enam kui kaks aastat.

Berliinis võeti Scharnhorst vastu viisakalt, kuid külmalt. Uutele võitluskaaslaslastele paistis ta veidrikuna. Scharnhorst kõndis kohmakalt, suur pea ettepoole kaldu. Ta kõnes puudus elegants, see oli madala kõlaga, pikaldane, kohati kõhklev, ja koos Hannoveri intonatsiooniga jäi see preislastele tihti arusaamatuks. Isegi paraadiplatsil ei hiilanud Scharnhorst füüsiliste võimete ja elegantsete kommetega, mis selleks ajaks olid kujunenud Preisi sõduri stiiliks.

Ka Preisimaal pani Scharnhorst ette armee reformida, korraldades struktuurid, varustuse, operatiiv- ja taktikalised doktriinid ümber Prantsuse armee vaimus. Ent ettepanekud lükati tagasi. Ta ei kaotanud siiski kuninga soosingut, sest oli jätnud valitsejale kustumatu mulje, teades üksikasjaliselt üksuste struktuuri ja nende relvastust. Friedrich Wilhelm III pakkus Scharnhorstile tööd hooletusse jäetud kõrgema sõjalise hariduse vallas.

Õpetajaks Berliini

Scharnhorsti palkas õppejõuks Berliini Sõjaväe Instituut. Koolis asutas ta Sõjalise Ühingu (Militärische Gesellschaft), mille raames propageeris oma tõekspidamisi ja analüüsis teisi sõjalisi teooriaid. Ühingu liikmed kuulusid enamasti ühiskonna eliiti, nagu näiteks Preisi prints August Ferdinand või Mecklenburg-Strelizi hertsog Karl, kuninganna Louise vend jne. Liikmeteks olid ka Scharnhorsti tudengid, nagu Karl von Clausewitz, Karl Ludwig Heinrich von Tiedemann, Johann Karl Braun, Georg Wilhelm von Hoffmann, Rühle von Lilienstern. 1805. aastal kuulus ühingusse 187 liiget.

Töö Berliini Sõjaväe Instituudis ja kuningalt saadud tegevusvabadus võimaldasid Scharnhorstil luua Preisis standardiseeritud sõjalise hariduse süsteemi. Scharnhorst veenas kolleege, et sõjaväelase elukutse pole lihtsalt amet, vaid eriala, mis vajab pidevat enesetäiendamist. Kõrgema sõjalise hariduse omandamiseks tuli õppida kolm aastat oktoobrist aprillini, ohvitseri kraadi said vaid parimad. Scharnhorst mõistis, et moodsa teoreetilise ettevalmistuse ja praktilise kogemuse ühendamine ei anna tulemit, kuni puuduvad standardiseeritud operatsiooniplaneerimise protseduurid. Scharnhorsti uuendustele seisid vastu eeskätt kohalikud rügemendiülemad. Oponentide seisukohade ekslikkust tõendab siiski kas või fakt, et 60 protsenti Berliini Sõjaväe Instituudi tudengitest, kes õppisid Scharnhorsti käe all, tõusid hiljem kindrali auastmesse.

Scharnhorsti saavutuseks oli ka temaatilise raamatukogu asutamine. Ta leidis, et sõjandusalane kirjandus ei piirdu üksnes taktikaliste manuaalidega, vaid hõlmab ka ajalugu ja filosoofiat käsitlevad teosed, ning et sõda ei saa vaadelda isoleeritult, vaid tuleb käsitleda laiemas kontekstis.

Sõjas ja sõjavangis

Aastad 1804 ja 1805 tähendasid Scharnhorstile valmistumist sõjaks. Kui sõda 1806. aastal lõpuks puhkes, asus Scharnhorst staabiülemana Braunschweigi hersogi teenistusse. Ta sai 14. oktoobril 1806 Auerstadti all kergelt haavata ning näitas üles kangelaslikkust taandumislahingutes. Läbikukkunud kampaania viimastel nädalatel liitus Scharnhorst Blücheriga ja läks viimasega koos pärast Preisimaa kapituleerumist Ratekaus 7. novembril 1806 sõjavangi. Vabanedes vangide vahetamise läbi, mängist ta olulist rolli Vene tsaari teenistusse astunud Anton Wilhelm von L’Estocq’i Preisi korpuse juhtimises.

On ilmne, et Scharnhorstist oli kujunenud brilliantne staabiohvitser. Teenete eest Eylau all veebruaris 1807 sai Scharnhorst Preisi kõrgeima sõjalise autasu Pour le Mérite. Paar päeva pärast juulis 1807 sõlmitud Tilsiti rahu omistati Scharnhorstile kindralmajori auaste.

Preisimaal: lõpuks vabad käed

Kaotused Jena ja Auerstadti all 1806 raputasid Preisi armees kehtinud põhimõtteid ja sõjalisi alustalasid ning ajendasid järele mõtlema, analüüsima ja reformima. Paljudele riigiteenistujatele ja ohvitseridele tundus, et kaotus 1807. aasta suvel andis märku muudatuste vajalikkusest. Viimast tunnustasid lõpuks isegi monarhistid.

Scharnhorstist sai reformikomisjoni esimees, sinna kuulusid veel tema parimad õpilased Gneisenau, Grolman ja Boyen. Scharnhorst sai vabalt suhelda kuningas Friedrich Wilhelm III-ga, kes määras ta kindraladjutandiks. Scharnhorsti poliitilisele ja intellektuaalsele positsioonile vaatamata sõltus reformide elluviimine siiski kuningast ning kõrgematest ohvitseridest.

Sõjalise reorganiseerimise komisjonile allusid mitmed komiteed, mis tegelesid kitsamate probleemidega, nagu näiteks taktikaline doktriin, varustus jne. Komisjoni pidi tegelema 19 valdkonnaga. Esimesed viis puudutasid ohvitserikorpuse probleeme: komisjon uuris nende käitumist möödunud sõjas, karistas neid, kes ei täitnud oma kohust, vaatas, kuidas parandada motivatsioonisüsteemi, suurendas ohvitseride arvu. Järgmised neli küsimust hõlmasid jalaväe ja ratsaväe reorganiseerimist, nende ühendamist diviisi ja korpuse struktuuridesse. Kolm küsimust käsitlesid vormiriietust ja selle praktilisust, ning kompaniiülemate vabastamist majandusküsimustest. Küsimuse alla oli ka liinijalaväe ja kergejalaväe koostöö parandamine. Lisaks otsiti, kuidas muuta värbamispoliitikat, parandada varustussüsteemi ja väljaõpet.

Saatuslik vastasseis Napoleoniga

Kuuldused reformiplaanidest jõudsid ka preislasi ülestõsusus kahtlustava Napoleoni kõrvu, mistõttu Friedrich Wilhelmil tuli reforme korduvalt kas edasi lükata või tühistada. 1809. aasta sõda Prantsusmaa ja Austria vahel andis ennatlikke lootusi Preisi patriootidele, kuid 1810. aasta 26. septembri dekreediga keelas Napoleon välismaalastel teenida Preisi armees ning seejärel kaasas Napoleon preislased liitlasena aastate 1811–1812 Vene-vastastesse kampaaniatesse. Kuna dekreet puudutas ka Scharnhorsti, lahkus viimane Berliinist. Preisi armeest eemal olles kirjutas ja andis ta 1813 trükki uurimistöö tulirelvadest („Über die Wirkung des Feuergewehrs”).

Napoleoni lüüasaamine Moskva all 1812. aastal oli märguandeks uue Preisi rahvusliku armee relvile kutsumiseks. Kuningal oli nüüd taas võim muudatusi ellu viia ja Scharnhorst kutsuti tagasi peakorterisse. Ta loobus pakutud positsioonist ja asus teenistusse Blücheri staabiülemana. Scharnhorst oli kuulus ka Venemaal ning vürst Wittgenstein laenas Scharnhorsti staabiülema ülesandeid täitma.

Lahingus Lützeni all 2. mail 1813 said preislased küll lüüa, kuid see kaotus oli teistsugune. Napoleoni väed ei suutnud lahingust väljunud vastase üksuseid jälitada, seega polnud lüüasaamine täielik. Scharnhorst sai lahingus jalga haavata. Haav ei olnud tõsine, kuid kurnas organismi ja taganemisel Dresdenisse tekkis põletik. Scharnhorsti suri 28. juunil 1813 Prahas, kuhu ta oli sõitnud, et arutada Schwarzenbergi ja Radetzkyga Austria kaasamist konflikti. Napilt enne surma omistati Sharnhorstile kindralleitandi auaste. Friedrich Wilhelm III püstitas kindralile Berliini mälestussamba. Maailmasõdade päevil kandsid mitu Saksa fregatti Scharnhorsti nime, tema nimi anti ühele Dortmundi tänavale.

Mida Sharnhorst saavutas?

Juba viimastel Hannoveri-aastatel püüdis Scharnhorst veenda ülemaid, et vaja on luua alaline kindralstaap. Friedrich Wilhelm III valitsemisajal kasutati ohvitsere staabis pigem nagu adjudante. Scharnhorst aga mõistis, et massiarmee juhtimiseks lahingus vajatakse efektiivset käsu- ja kontrollimehhanismi: „Halvasti organiseeritud ja vähetreenitud armee hea kindralstaabi juhtimisel võib saavutada enam kui hästi drillitud armee kehva kindralstaabiga.”

Scharnhorsti loodud Preisi kindralstaap oma haritud ohvitseridega oli hea nõustaja ülemjuhatajale, assisteerides teda operatsioonide planeerimisel ja üksuste paigutamisel maastikule. Rahuajal tegeles kindralstaap eelplaneerimisega, et olla valmis mis tahes arenguks. Scharnhorst ei olnud siiski kindralstaabi kui institutsiooni looja, pigem oli ta selle süsteemi parendaja.

Samuti võib pidada Scharnhorsti teeneks staabiohvitseride valiku- ja ettevalmistussüsteemi loomist. See omakorda tõstis lahingutegevuse efektiivsust. Scharnhorst oli üks Berliini sõjaväeakadeemia rajajaid ning tema teeneks peetakse aadlike eesõiguse kaotamist ohvitseriks saamisel. Reformikomisjoni ettepanek kõlas: „Nüüdsest peab ohvitseri auaste antama rahu ajal ainult läbi teadmiste kontrolli ja hariduse. Sõja ajal erandkorral ka läbi vapruse ja kiire tegutsemise. Seetõttu võib armees unustada tiitlid ja tuleb austada neid, kes on kvalifitseerunud ametikohtadele. Armees on privileegid kadunud ja igaüks eranditult, sõltumata päritolust, omab võrdseid kohustusi ja vabadust.” 

Preisi reform nägi ette ka kehalise nuhtluse kaotamist. Scharnhorst ja tema pooldajad väärtustasid kõrgelt indiviidi moraalset väärikust. Nad mõistsid, et ei ole võimalik rõhutada au- ja rahvustunnet, kui sõdur elab kaprali piitsa hirmus. Reformijad deklareerisid, et kõik riigi elanikud on sündinud kodumaa kaitsjad ning soovitasid, et armee koosneks tegevarmeest ja miilitsast. Mõlemas pooles peaksid teenima eri klasside esindajad. Tegevteenistusüksuste reakoosseisu võiks komplekteerida vabatahtlikest vaesema klassi esindajatest. Miilitsasse soovitati koondada mehed, kes suudavad ise hankida varustuse ning maksta väljaõppe eest. Ajateenistus kui ühiskonda võrdsustav ja lihtrahvale ohvitseri auastemesse tõusmist võimaldav nähtus äratas aadlikes siiski veel kartust.

Isikliku eeskujuga innustas Scharnhorst ohvitsere väljaõpet läbi viima. 1810. aasta lõpus keelitas ta kuningat mitte viivitama kõikehõlmavate väljaõppeeeskirjade ja käsiraamatute väljaandmisega, et asendada nendega senised üksikud eraldi välja antud käskkirjad, mis olid ebaefektiivsed. Tänu sellele alustati uute suutüki-, jala- ja ratsaväe väljaõppeeeskirjade koostamist. Lisaks selle soovitasid reformijad  ka uusi rünnakuformatsioone jala- ja ratsaväebrigaadidele ning -diviisidele.

Scharnhorst optimeeris armee struktuuri sellisel tasemel, kus ülemate ja alluvate suhe vastas vajadusele. Albert A. Nofi ütleb raamatus „Waterloo kampaania” („The Waterloo campaign”), et pärast reforme oli Preisi armee sõdurite ja kindralite arvuline vahekord isegi rohkem tasakaalus kui Briti või Prantsuse armees.

Tänu Scharnhorsti loodud haridussüsteemile sai Preisi armee korralikud staabid ja juhtimissüsteemi, mis lubas komandöridel näidata initsiatiivi otsuste langetamisel. Briti ohvitseridel selline vabadus puudus, näiteks Waterloo lahingu ajal õhutas Müffling, Preisi sideohvitser Wellingtoni staabi juures, kahte Briti brigaadikomandöri kasutama olukorda ratsaväe vasturünnaku teostamiseks. Viimased keeldusid, kartes, et nad saadetakse iseseisva tegutsemise eest sõjatribunali alla.  

Miks saavutas Scharnhorst Preisis edu?

Scharnhorst oli just sündinud, kui algas 18. sajandi veriseim konflikt – Seitsmeaastane sõda. Sellesse haarati kõik Euroopa suuremad riigid: Preismaa, Hannover ja Inglismaa seisid vastamisi Austria, Prantsusmaa, Venemaa, Rootsi ja Saksimaaga. Hiljem tõmmati konflikti Portugal ja Hispaania ning ka neutraalne Holland, mida rünnati asumaal Indias. Pikk sõda kurnas väikeseid monarhiaid ja näitas, et kes tahab võita tulevikus, peab kaasama rohkem ressursse ning uuendama juhtimist. Scarnhorstile andis sõjalise alghariduse mees, kes oli Seitsmeaastases sõjas osalenud ning mõistnud, et muudatused on vajalikud.

Edu hariduselus võimaldas Scharnhorsti oma õpilaste kaudu levitada ja ellu viia taktikalisi uuendusi. Standardiseeritud arusaamine ja tegevus aitasid edu saavutamisele kaasa. Scharnhorst otsis oma tundengitele kindralstaabis õiged ametikohad ja näitas seeläbi, kuivõrd vajalik on armees kompetentsus. Samal ajal püüdis ta mitte ohustada aristokraatia positsioone sõjaväes. Ta teadis, et vaid üksikud ülikud pidasid vajalikuks koolis käia ja enda täiendada. Scharnhorsti eesmärk oli harida eliiti, seades eeskujuks koolitatud ohvitsere ja määrates neid aadlike kõrvale alalistesse staapidesse. Koolitatud ohvitseride töö oli assisteerida juhtivaid kindraleid.

Osa ajaloolasi arvab ekslikult, et Scarnhorst jagas oma õpilased kahte kategooriasse: ühed, kellest saavad komandörid, ja teised, kes sobivad vaid kindralstaabi ohvitserideks. Kirjas Berliini Sõjalisele Ühingule on Scarnhorst rõhutanud, et teenistus kindralstaabis on vaid osa professionaalse ohvitseri teenistusest. Seega ei välistanud ta tulevaste komandöride teenimist kindralstaabis.

Enamik Preisi armees rakendatud teooriaid õnnestus Scharnhorstil tõestada läbi näitlike faktide. Ta teadis, et hea haridus peab olema tasakaalus praktikaga. Strateegia, mille elluviimine paistis ebareaalne, leidis Scharnhorsti vastuseisu. Ta oli oma aja kõige suurem realist ja sellist suhtumist õpetas ta ka kadettidele.

Scharnhorsti taktikaline doktriin oli kooskõlas uuenenud sõjapidamiskunstiga. Prantsuse revolutsioon ja Napolen tõestasid, et sõduriks olemine ei olnud lihtsalt tegevus või anne, vaid hoopis elukutse, mis nõudis järjepidevat enesetäiendamist.

Suurimad muudatused tõi siiski Prantsuse revolutsioon

Suurimad muudatused tõi Euroopasse siiski Prantsuse revolutsioon, kus absoluutne monarhia, aristokraadid ja katoliku kirik loovutasid võimu kodanikuõigustele ning vabariigile. Napoleoni võimulepürgimine, mis tipnes monarhia taaskehtestamisega, ning järgnenud riigipöörded lõid tingimused modernse Prantsusmaa tekkimisele. Revolutsiooni toodud muutused põhjustasid meelepaha, aga ka inspireerisid uute eesmärkide poole pürgijaid levitama oma valgustusideaale üle Euroopa. Valgustatud mõtlejad uskusid, et süstemaatilist analüüsi saab kasutada kõikides inimtegevuse valdkondades, alustades riigivalitsemisest ning lõpetades indiviidiga. Scharnhorst oli kindlasti üks nendest valgustatud mõtlejatest. Tema juhtimise all studeeris Berliini Sõjateaduste Ühing tähelepanelikult kõiki reforme, mida Prantsuse revolutsionäärid ja Napoleon läbi viisid. Wilhelm Rüstow on öelnud, et preislased võtsid üle ja viisid Prantsuse revolutsiooni põhimõtted ellu isegi täpsemini kui prantslased ise. Järelikult mõistis Scharnhorst hästi, milline võimas jõud on vaba ühiskond.

Monarhid mõistsid samuti, et kui nad tahavad ellu jääda, peavad nad mõnest privileegist loobuma. Hea näide sellest on kuningas Friedrich Wilhelm III otsus reformida riiki pärast läbikukkumisi Jena ja Auerstadti all 1806. Viies läbi ümberkorraldused, säilitas kuningas trooni.

Scharnhorsti tegevust mõjutas tugevasti tema madal päritolu. Prantsuse revolutsioon andis ka lihtsale inimesele võimaluse tõusta kõrgemaks ohvitseriks. Selline olukord tõstatas kõrgelt haritud ja intelligentse Scharnhorsti ette dilemma. Kuidas aktsepteerida endast rumalamaid ülemaid ja vastu panna kiusatusele liituda hoopis Prantsuse armeega? Arvatavasti mõjutasid teda õpetaja krahv Lippe külvatud põhimõtted truudusest, kohusetundest ja aust. Siiski saatis teda kibestumus piiratud võimaluste pärast. Enne surma tütrele Juliele saadetud kirjas avaldas kindral oma tõelised ambitsioonid ja kahetses, et tema tööd pole piisavalt tunnustatud: „Ma ei soovi maailmalt enam miskit. Seda, millest ma tõeliselt unistan, ei suuda see mulle nagunii anda. Kui ma paranen, jätkub kõik vanaviisi. On küll üks kindel ja hea ametikoht, mille ma saan, kui paranen, kuid see jätab mind ükskõikseks. Oleksin ülimalt õnnelik, kui mulle antaks ülemjuhataja amet. Usun, et saaksin selle tööga hakkama. Kuniks see on võimatu, olen õnnetu … Kõik seitse auraha ja oma elu annaksin ühe päeva eest ülemjuhatajana.”

Sharnhorsti isikuomadused

Välimuselt jäi Scharnhorstil puudu esinduslikkusest, ta ei paistnud paraadväljakul silma erilise enesekindluse ning šarmantsusega, tema kõnes jäi puudu elegantsusest. Kõike neid puudusi kompenseerisid tema teadmised ja omadused. Scharnhorsti iseloomustanud kannatlikkus ja sihikindlus on tänaseni iga juhi vajalikud omadused. Tänu neile suutis ta ellu viia oma reformikava, tõsi küll, mõningate reservatsioonidega, kuid tema sihikindlus oma ideede ning väärtuste propageerimisel läbi aastate väärib imetlust. Ta suutis Friedrich Wilhelm III meelt muuta ja otsustamisele sundida.

Scharnhorst oli hea süsteemiehitaja ja -analüütik. Oluliste teemade arutamiseks kasutas ta järgmist meetodit: Sõjalise Ühingu liikmed kirjutasid esseid sellistel teemadel nagu taktika, pioneeriasjandus, suurtükid, strateegiad, sõjaajalugu ja topograafia. Nende alusel viidi läbi arutelusid, esitati küsimusi ja otsiti vastuseid. Lisaks oli igal Sõjalise Ühingu liikmel õigus tõstatada teda huvitav teema, kui ta kirjutas selle sedeleile ja postitas vastavasse hääletuskasti. Spetsiaalne komisjon vaatas ettepanekud läbi ja edastas need ühingule. Liikmeid julgustati analüüsima, vastused püüti anda nii kiiresti kui võimalik.

Ajalooline hetk nõudis, et monarhia peab püsimajäämiseks muutma süsteemi. Scarnhorst oli nende muutuste elluviimiseks hästi ettevalmistatud juht. Seitsmeaastase sõja õppetundide vaimus haritud ohvitserina mõistis ta, et vaid rahvaarmee suudab vastu seista Prantsuse revolutsioonist tulenenud poliitilisele ning sõjalis-strateegilisele olukorrale. Sõjaväekohustuse viimine kõikide ühiskonnaklassideni ei muutnud ainuüksi Preisi sõjaväge, vaid mõjutas sügavalt ka riigi majandust ning sotsiaalseid ja poliitilisi tavasid. Siinkohal peab rõhutama, et Scharnhorst ei olnud ajateenistuse leiutaja, vaid propageeris Prantsuse revolutsiooni kogemust.

Mida tänapäeval Scharnhorsti reformidest õppida?

Ajalool on kombeks korduda. Täna ollakse paljudes Lääne- ja Ida-Europa riikides taas üle minemas ajateenistuselt palgaarmeele. Seda põhjendatakse vajadusega transformatsiooni järele, ohtude muutumise või puudumisega jne. Üleminek toob taas kaasa ümberkorraldused majanduses, sotsiaalses ja poliitilises keskkonnas. Ajateenistuse kadudes kaotavad valitsused ühe vahendi, millega siduda ühiskonda, integreerida sisserännanuid, kasvatada kodanikkonda.

Scharnhorst nägi väeteenistuses kodanikuühiskonna kasvatamise vahendit, rahvusliku ühtekuuluvustunde tekitajat. Tänapäeval, kui sagenevad immigratsioonist, religioonist, kultuuride erinevusest tingitud konfliktid, võib ette ennustada, et palgaarmeele üle läinud riikides kasvavad sisekorrakaitseorganite töömaht ning valitsuste kulutused selles valdkonnas.

Ajateenistuse kaotamisega paralleelselt peaks koolis oluliselt kasvama isamaalise kasvatuse, kehalise kasvatuse, ühiskonnaõpetuse ja emakeele tundide arv. Tegelikult ei ole palgaarmeele üle läinud riikides kasvanud haridusüsteemi finantseerimine, pigem on kulutused sõjaväele jäänud samaks. Väidetavalt on suurenenud hoopis politseinike, kohtu- ja vanglatöötajate arv.

Riik, mis tahab ühtset kodanikkonda, ja eriti riik, kus pole veel kindlustunud demokraatiale omased väärtused ning traditsioonid, ei tohiks üle minna palgaarmeele.

Eesti armee on koolitanud ohvitsere mitmetes riikides. Tulemiks on eri koolkonnad, mille suhtlemine on üsna komplitseeritud. Soome ja Rootsi sõjakoolid on õpetanud ohvitseridele totaalkaitset ja väikeste üksuste taktikat. Ühendriikides õppinud teavad, kuidas juhatada korpuseid ja diviise. Taanlased ja sakslased on õpetanud meie ohvitsere tankiüksuseid juhtima. Strateegilisel tasemel erinevad kogemused on õigustatud, sest need erisused annavad võimaluse mitmekesiseks analüüsiks ja arengutegevuseks, samas vajame baastasemel ühest arusaamist, et kriitilises olukorras ühtemoodi, kiirelt ning õigesti reageerida. Sõjalise hariduse standardiseerimine Euroopas oleks Scharnhorsti vaimus samm.

Kolmas oluline õppetund tuleneb Scharnhorsti kombest oma teooriaid praktikaga kinnitada. Haridus on hea siis, kui viib praktikas uute, efektiivsemate lahendusteni. Transformatsioon on võimalik ainult siis, kui teooriad faktidega tõestatakse. Maailma võimasam sõjaline liit on NATO, ka meie kuulume edukate hulka. NATOs on kasutusel hüüdlause, mis ütleb, et NATO kiirreageerimise väed (NATO Response Force) on transformatsiooni mootoriks. See ei pruugi tegelikkuses nii olla, sest võimed iseenesest ei saa olla muutuste loojad. Sharnhorst viis ellu muutusi, mille vajalikkust ta koges praktikas. Sõjaväe muudavad efektiivsemaks operatsioonid, see, kuidas nendes hakkama saadakse. Kui NATO kiirreageerimisväed aeg-ajalt operatsioonides osalevad, on see alliansi õige transformaator.

LOE VEEL

Albert A Nofi. The Waterloo campaign, June 1815. Combined Books ed, 1993.

Peter Paret. York and the Era of Prussian reform, 1807–1815. Princeton University Press, 1966.

Peter Paret. Clausewitz and the State.  Clareton Press, 1976.

Charles Edward White. The enlightened soldier, Scharnhorst and the Militarrishe Gesellschaft in Berlin 1801-1805. Greenwood Publishing Group, 1989.

The NATO Response Force, At the centre of NATO transformation. NATO kodulehekülg, http://www.nato.int/issues/nrf/index.html.

Artikkel ilmus ajakirjas Horisont aastal 2010 kolmandas numbris-A.J.